Minu koduloomad

Mul on kolm kodulooma. Üks neist on kadunud, teine surnud, kolmas on normaalne.

Seda, kes on kadunud, tunnen ma juba ammu. Ta elas vannitoas prügikasti taga. Pean tunnistama, et ta tuli meelde mulle vaid siis, kui tolmuimejaga prügikastitagust puhastasin. Nii kui prügikasti liigutasin, jooksis ta käppelt minema. Viimasel korral jooksis ta kaugemale kui tavaliselt ja rohkem ei ole ma teda näinud. Aga nähtavasti tuli ta korraks veel koju, et viia ära võrk (sest seda seal enam ei ole). Küsite, kas ma olen kurb... Oh ei ole! Kadunud ämblik on igatahes parem kui mitte midagi.

Aga too, kes on surnud... No tema tundus tõesti lootusetult surnud. Ta on prügikasti kõrval kraanikausi taga. Ma leidsin ta, kui otsisin kadunud ämblikku. Alguses ma ei saanud aru, kas ta elab või on niisama. Ma puhusin ta peale, kuid ta ei liigutanud. Arvate, et sellest hakkas mul küll hale... Ei hakanud! Ma jätsin ta sinna koos võrguga, sest võib-olla koorub kunagi üks arheoloog-ämblik, kellel on säärase leiu üle väga hea meel.

Sealsamas kraanikausi taga on veel üks ämblik. Ta ei ole kadunud. Ta on elus ja väga väike, mistõttu kätte võtta ma teda ei julgeks (võib katki minna).

* * *

Silkasin vannituppa, et vaadata hoolsamalt, mida teeb elus ämblik. Sest ühest elus ämblikust ei ole pooltki nii palju rääkida, kui kadunud või surnud ämblikust. Igaks juhuks puhusin veelkord surnud ämbliku peale. Surnud ämblik lasi jalga.

Ma arvan, et ta ei olegi surnud!

Kui ühest elus ämblikust ei ole suurt midagi rääkida, siis kahe elusa ämblikuga on hoopis teine lugu!

Üks neist on väga väike – ma arvan, et ta on isane. Teine on väga suur – küllap emane. Hea õnne korral on meil varsti sada ämblikku (kui neil lapsed tulevad). Ja ma ei pea ühtegi neist ära andma ;)






(see on see, kui oled maal kasvanud ja lõpuks leiad ennast Annelinnast :P)