Sokk sokutas soki soklisse

Sokk sokutas soki soklisse ja läks ise minema. See oli temast inetu, aga sügaval südames polnud ta sugugi halb sokk – ta oli Sokutaja Sokk. Ja Sokutajad Sokud ei saa muudmoodi, kui peavad kogu aeg sokutama. Nad sokutavad tihti just sokke, aga mõnikord, kui sokki pole kusagilt võtta, muud ka.

“Kes, krt, selle soki soklisse on pannud?” küsis isa nii muuseas, vaikse ja rahuliku häälega. Ta polnud üldsegi mõni kisaja isa, ammugi mitte kuri isa. Siiski tundis ta mõnikord, et ei teeks paha öelda midagi sellist, sest kõik teised isad ütlesid ka.
“Mis sa räägid?” küsis ema vannitoast (sest kõik emad ei saa kõikides juttudes hõigata midagi köögist – see ei oleks loogiline).
“Mida? Ah... ma ei mäleta,” pobises isa ja ega ta mäletanudki.

Sokk oli selle aja peale juba ammu välja lipanud, et otsida midagi täiesti uut ja erakordset. Midagi sellist, mille sokutamist ei unustaks isegi isa.
“Ohoo,” imestas sokk, kui ta väikest valget koerakest nägi. Sokule tundus, et oleks päris äge võtta see koer ja sokutada ta näiteks... näiteks pesukappi. See oleks olnud õudselt hea nali! Siis aga tuli sokule meelde, et võõraid väikseid valgeid koerakesi ei tohi endaga kaasa viia (ta oli seda ühe korra teinud ja riielda saanud), mistõttu otsustas ta edasi minna lootuses kohata mõnd suuremat ja teist värvi koera.

Ema tuli vannitoast välja ja hõikas: “Sokk! Sokuke! On aeg sööma tulla! Kus sa oled?” Kui sokk ei vastanud (ja seda ei saanud ta teha, sest teda ei olnud kodus), pistis ema oma nina sinna tuppa, kus istus isa, ja ütles: “No hea küll, tule siis hoopis sina sööma.” Isa jäi hetkeks mõttesse selle üle, kas talle oleks ülepea süüa pakutud, kui sokk oleks kodus olnud. Siis aga läks tal meelest ära, mida ta mõtles, ja kuna tal oli kõht tühi, siis läks ta lihtsalt selles suunas, kust söögilõhnad tulid.

Ka sokul oli selle aja peale kõht tühjaks läinud, ent ta polnud ikka veel leidnud sokutamiseks midagi sobivat. Ilmgi oli vahepeal näruseks muutunud, selliseks, mille kohta öeldakse “koerailm”. Oli teada värk, et sellise koerailmaga koerad tegelikult väljas käi ning seetõttu oli Sokutaja Sokk kaotanud lootuse leida mõni suur pruun või suur must koer. Sokutaja Sokk pidas paremaks koju minna, sest lõbu jäi täna nähtavasti ära.

Just koduukse ees, siis kui Sokutaja Soku tuju oli jõudnud minna nõnda halliks nagu ta enese habe, tuli talle hiilgav idee! “Kui sokutaks õige...”

“Kus ta ometi on?” küsis ema kahekümne seitsmendat korda, endal hääl värisemas. “Küllap ta uitab kusagil ringi...” lohutas isa. “Ta ei jäta kunagi nii pikalt sokutamata, paps,” arvas Karl, kuigi ta oleks tahtnud väga isa uskuda. “Egas midagi, ma lähen otsima,” teatas isa ja avas välisukse. “Oota nüüd, hulluke!” segas ema vahele, “kus sa niimoodi paljajalu lähed?” “Ahjaa, sokid ka,” sai isa aru. “KINGAD ka!” tuletas ema meelde. “Aga sokid enne,” õigustas ennast isa ja läks sokke jalga tõmbama.

Ja siis nad seda kuulsidki, esimest ja viimast korda. Isa, kes oli tuntud oma rahulikkuse ja kindlameelsuse poolest, kiljatas. Kogu hingest. Nii et kõik ehmusid. Sokutaja Sokk, kes oli ennast isa soki sisse sokutanud, ehmus lausa niivõrd (ja mitte ainult kiljatuse tõttu, vaid ka selle suure varba pärast, mida ta esimest korda elus nii lähedalt nägi), et ta ei tahtnud enam mitu nädalat sokutada.