Kuhu kaovad sebrad?

Kas olete mõelnud, kuhu kaovad sebrad?

Minuga juhtub alailma, et ühel päeval on sebra mind abivalmilt ootamas ja ma pääsen probleemideta üle tee. Teisel päeval näeb sebra juba natuke kulunud välja, aga üle tee aitab mind ikka. Kolmandal päeval on sebra vaevumärgatav ja neljandal täiesti kadunud nii, et vaata ise, kuidas üle tee saad.

Ei, ma ei räägi neist valgetest juttidest tee peal, mida mööda inimesed üle sõidutee pääsevad. Naljatilgad! Need pole ju päris sebrad! Päris sebrad on nood joonistatud loomad ülekäiguradade ääres, kes on palgatud inimestele ette näitama, kust täpselt üle tee võib minna.

Olen kogu aeg kahtlusatnud, et sebrad on ühed laisad loomad ja üritavad töötegemisest viilida. Arvasin, et nad jalutavad niisama mööda linna ringi, käivad Toomemäel muru söömas, jõe ääres kiikumas või istuvad Küüni tänaval äärekivi peal ning naeravad jalakäijate üle.

Tegelikult on asi hoopis murettekitavam. Täna, kui tube koristasin, leidsin oma kodust sebra.

Võib tunduda naljakas, kui mitte võimatu, et sul on kodus sebra ja sa ise ei tea seda. Tõsi, sebrad ei ole nii väikesed loomad, et neid palja silmaga raske märgata oleks, aga minu kodus võib isegi sebra ära kaduda.

Kuna olin leidnud oma korterist ühe sebra, arvasin, et neid võib rohkemgi olla. Õigesti arvasin. Viisin kõik üheksa sebrat sõidutee äärde tagasi. Loomulikult söötsin sebradel enne kõhu täis ja sügasin neid kõrvade vahelt, selja pealt ja kõhu alt - kuidas keegi soovis.

Selle looga seoses tahaksin kõiki paluda, et te ei astuks sebradele peale! Mul on kuri kahtlus, et sebrad kasutavad just meie tallaaluseid töölt jalgalaskmiseks. Ja kui leiate oma kodust sebra, siis viige ta tagasi!




(Neid sebrasid vist enam ei ole. Aga kunagi olid küll (Tartus). Ülekäiguradade ette olid joonistatud päris sebrade moodi sebrad. Ma üritasin neile alati mitte peale astuda, aga mõnikord, kui liiga kablutasin, astusin kogemata ikka - ja küllap nad nii mu koju sattusidki.)