Katsejänes

Joosep oli katsejänes. Ta katsus järele, mis tunne on jänes olla.

Joosepi ema ja isa ei kiitnud seda heaks. Nad ei mõistnud, miks üks loom, kes on karuna sündinud, peaks tahtma äkki jäneseks hakata. Joosep ise sai sellest hästi aru: talle maitsesid üle kõige porgandid.

Küll proovisid vanemad Joosepit erinevate maiuspaladega meelitada. Nad pakkusid pojale kala, marju ja mett, kuid kõik lükati tagasi ja pakutud roogade asemel nõudis Joosep hoopis porgandit.

Vanemad arutasid seda asja nii- ja naapidi. Iseenesest ei olnud ju olukord kuigi hull: karud on segatoidulised loomad ja miks ei võiks nende menüüsse kuuluda porgand. Kui poleks Joosepil ainult seda ringikalpsamise kommet olnud! Joosep oli jänesehaakide tegemises lausa meister ja seda naabrite eest juba varjata ei saanud.

Nõnda ei jäänudki emal ja isal üle muud, kui anda Joosepile luba jäneseks hakata.

*

Pontu oli jahikoer ja Pontu peremees oli jahimees. Täna pidid nad jänesejahile minema. Pontule see idee ei meeldinud, aga vastu hakata ka ei saanud.

Peremees võttis püssi selga ja Pontule andis kandamiks kotitäie porgandeid. Pontu ülesandeks oli porganditega jänesed kohale meelitada.

Kui nad metsa jõudsid, laotas Pontu porgandid põõsa ette maha. Ise kükitas sinna samasse ja hakkas jäneseid hüüdma. Peremees läks põõsa taha peitu.

Pontu hüüdis ja hüüdis, kuid jäneseid ei tulnud. Jäneseid ei tulnud kunagi: nad olid selleks liiga arad.

*

Metsas olid porgandid haruldased. Porgandeid võis saada ainult jäneste kaudu, kes neid metsa salaja sisse tõid. Seetõttu polnud Joosepi jäneseelu sugugi kerge.

Ühel päeval juhtus ime: keset metsa vedeles maas suur hunnik porgandeid! Porgandite kõrval istus aga koerake, kes lahkesti sööma kutsus.

Joosepil polnud kombeks lasta ennast kaua kutsuda. Ta kalpsas porgandite juurde ja hakkas sööma.