Kuidas Kole Koer külakoertel külas käis

”Tere hommikust, Kole Koer!” tervitas peremees oma sõpra ja avas aiavärava. Kole Koer jõnksutas saba ja jäi peremehele otsa jõllitama.

”Mida?” ei saanud peremees esimese hooga aru, ”Muidugi, muidugi, sa tahad ju süüa ka saada!” Peremees ulatas Kole Koerale söögikausi. Täna ilutsesid pudruhunniku peal koguni mõned vorstiviilud ja kuivanud tükk juustu. Kole Koeral oli pidupäev!

Peale hommikusööki, kui peremees ei näinud, läks Kole Koer küla peale oma igapäevast tiiru tegema. Esmalt puges Kole Koer heki alt läbi, seejärel lippas üle põllu ja, nagu tavaliselt, just enne, kui ta metsatuka taha oleks jõudnud, märkas teda peremees.

Peremees pistis kisama: ”Kole Koer, ei tohi! Kole Koer, tule kohe tagasi! Siia! Koht!”

Kole Koer jäi seisma, vaatas tagasi, muigas ja mõtles: ”Eks tule vii mind koju, kui viitsid.” Nad mõlemad teadsis, et peremees ei viitsi.

Peremees oli küll laisk, aga mitte rumal. Ta püüdis Kole Koera meelitada: ”Kole Koer! Tule siia, ma annan sulle vorsti! Vorst! Vorst! Tule, küsi! Vorst! Vorst! Süüa saad!”

Peremees oli küll tark, aga Kole Koer oli targem. Kole Koer oli alles hommikust söönud. Ühe vorsti oleks võinud ju võtta, aga see polnud hädavajalik. Hädavajalik oli küla peale minna. Kole Koer naris: ”Hohohoo!” ja pistis küla poole jooksu.

*

Esimesena jõudis Kole Koer Muki aia taha. ”Küll on naljakas nimi - Muki!” mõtles Kole Koer ja tundis, kuidas naer peale tuleb, ”Aga ega nimi looma riku. Kole saba võib teinekord küll halva mulje jätta, aga nimi - see pole üldse tähtis!” arutles Kole Koer omaette.

Seal ta oligi - Muki lonkis oma pisikestel jalgadel maja tagant välja.

”Tere,” ütles Muki.

”Tere,” vastas Kole Koer.

Peale väikest pausi küsis Muki: ”Teeme selle siis ära või?”

”Hea küll,” vastas Kole Koer, ”Kes alustab?”

”Kuule, ehk alustad täna sina, siis homme võin jälle mina esimene olla,” tegi Muki ettepaneku.

Kole Koer köhatas hääle puhtaks ja alustas: ”Rrrrrauh! Auh-auh! Rrrrrrr-rrrrrr-rrrrr-rauh!”

Muki püüdis oma heleda häälega kaasa haukuda: ”Uauh-uauh-uauh-uauh!”

Varsti pistis Muki perenaine pea aknast välja ja kisas: ”Kassasaad minema?! Kõtt! Kõtt! Kasi koju, Kole Koer! Ja Muki, sina tule kohe tuppa! Muki-Muki-Muki! Pisike, tuppa!”

Kole Koer ja Muki lõpetasid haukumise.

Muki ütles: ”No hea küll, ma nüüd lähen. Homme näeb!”

”Homme näeb jah. Ja aitäh kah sulle,” jättis Kole Koer Mukiga nägemiseni.

*

Järgmisena tuli minna Desiree juurde. Nii palju, kui Kole Koer oli asjast aru saanud, polnud Desiree mitte lihtsalt tõukoer, vaid lausa tõu-tõu-tõukoer. Tal olid peenikesed käpad, peenike koon, peenike saba ja peenike kõht. Näis, et kuigi ta on nii väga tõukoer, ei anta talle eriti süüa. Ahjaa, peenike nimi oli tal ka.

Kui Kole Koer aia taha jõudis, polnudki Desireed õues, ja ta pidi enne tükk aega haukuma, kui Desiree tuli.

”Noh, kullake, kas haugume?” püüdis Kole Koer Desireed meelitada.

Desiree pööras pea ära ega öelnud midagi.

Kole Koer pidi jälle kogu töö üksinda ära tegema. Ta alustas: ”Rauh-rauh-rauh-urrrrauh-rauh!” ja suursugususe lisamiseks tõi etteaste lõppu sisse südantlõhestava ulgumise: ”Auuuuuuuuu-uuuuu-uuuuu-uuuuuuuuuuuuuu!”

”Päris hea!” arvas Desiree ja läks tagasi tuppa.

Kole Koer oli endaga rahul.

*

Kole Koer tahtis juba kodu poole tagasi minema hakata, kui nägi kolmanda maja hoovis... Jah, ta nägi õigesti - seal oli uus koer!

Kole Koer ei julgenud esialgu väga läehedale minna. Ta alustas eemalt haukumist: ”Auh-rauh-auh!”

Uus koer haukus vastu.

”Sõbralik peni,” mõtles Kole Koer ja astus lähemale.

Kole Koer ütles: ”Tere.”

Uus koer vastas samaga.

Kole Koer tutvustas ennast: ”Mina olen Kole Koer.”

”Ei ole,” arvas uus koer.

”Mh?” ei saanud Kole Koer aru, ”Olen küll.”

”Ei ole sa midagi,” püüdis uus koer teda lohutada, ”Natuke rääbakas, veidi haisev ja kõvasti ülesöönud, aga kole nüüd küll mitte.”

”Ei, ei,” taipas nüüd Kole Koer, millest jutt käib, ”Minu NIMI on Kole Koer.”

”Kole nimi,” oli uus koer otsekohene.

”Ega nimi looma riku,” püüdis Kole Koer ennast õigustada, ”Kole saba võib teinekord küll...”

”Jajaja,” segas uus koer vahele, ”Teame seda, teame seda,” ja tutvustas ennast alles nüüd: ”Mina olen Kiisu-Miisu.”

”Kiisu-Miisu? Nagu kass või?” imestas Kole Koer, ”Kas see on siis mõni koera nimi?”

”Ja mis nimi see Kole Koer õieti olema peaks?” küsis Kiisu-Miisu vastu. Seda teemat enam ei puudutatud.

Kui nad olid oma haukumise ära haukunud, läks Kole Koer koju tagasi.

*

”Käisid jälle küla peal haukumas, jah?” pahandas peremees Kole Koeraga, ”Siia maani oli kuulda!”

Kole Koer niuksus süüdlaslikult.

”See ei ole normaalne!” jätkas peremees, ”Ise oled kass ja käid külapeal haukumas!”

Kole Koer püüdis veel haledamalt niuksatada.

Peremehel hakkas Kole Koerast kahju, ta ütles: ”Hea küll, kiisuke, tule siia!”

Kole Koer hüppas peremehele sülle, tõmbas ennast kerra ja jäi mõnusasti nurrudes magama.