Jäneseid on mitmesuguseid

Jäneseid on mitmesuguseid. On kodujäneseid ja metsjäneseid, on bussijäneseid ja katsejäneseid, on halljäneseid ja valgejäneseid, kindlasti ka sini-, puna- ja rohejäneseid... Ainult hea jänesetundja teab mis jäneseid kõik veel.
Mina ei ole hea jänesetundja ja seetõttu jagan ma kõik jänesed enda jaoks kahte patta. Mitte selleks, et neid smoorida, vaid selleks, et neil vahet teha. Niisiis eristan ma kaht sorti jäneseid: ühed on suured ja karglikud, teised on väikesed ja arglikud.
Kas Sa tead, mille järgi võib ära tunda suuri ja karglikke jäneseid? Just! Nad on suured ja kargavad ringi nagu segased. Ilmselt oskad Sa ka seda arvata, millised on väikesed ja arglikud jänesed.

Kevadeti, just praegu, tunnevad suured ja karglikud isajänesed enda sees suurt armastust suurte ja karglike emajäneste vastu. Väikesed ja arglikud isajänesed tunnevad aga täpselt sama suurt, kuigi veidi arglikumat armastust väikeste ja arglike emajäneste vastu. Nii on see alati olnud. Ja alati on suurest armastusest sündinud suurtel ja karglikel jänesevanematel suured ja karglikud jänesepojad ning väikestel ja arglikel jänesevanematel väikesed ja arglikud jänesepojad. Aga ükskord, kujutad Sa ette, leidis väike ja arglik isajänes, et tema sees on suur ja arglik armastus... suure ja kargliku emajänese vastu!
Ja tead, mis siis sai?
Kui väike arglik isajänes oli juba palju päevi suure kargliku emajänese kannul hiilinud, tundis ta järsku, et enam mitte minutitki ei saa ta suurt armastust enda sees hoida. Ma valetaksin, kui ütleksin, et ta võttis julguse kokku enne kui läks. Ei, seda ta ei teinud, sest tal ei olnud julguse raasugi. Kui ta suure kargliku emajänese juurde läks oli ta hirmust minestamas. Ja mis seal salata – ta minestaski ära! Aga see minestamine oli niivõrd vägev ja liigutav, et suur karglik emajänes võttis väikese argliku minestanud isajänese selga ja kargas koos temaga oma uru juurde.
Nüüd elavad selles urus peale suure kargliku emajänese ja väikese argliku isajänese veel kolm väikest ja karglikku jänesepoega. Mis neist suurest peast saab, seda mina ei tea.





(Ma tunnistan, et mul on jäneste ja küülikutega segased lood, mistõttu ei ole see jutt loodusteaduslikust seisukohast sugugi õige ja SEEPÄRAST - ütleb pedagoog minus - ei tohiks seda lastele lugedagi.)