Väike armas suhkrunugis
põlluserval hiiri mugis:
ema oli käskind hiiri
süüa enne kui sefiiri.
Sellepärast tubli tuhkur,
kelle lemmiksöögiks suhkur,
pistis mitu kõrva-saba,
kuni punni läks ta naba.
Pärast maitsvat õhtusööki
tuhkur hiilis minu kööki.
Mul on kapis kommi, suhkrut,
aga varem polnud tuhkrut.
Nüüd pean kodus oma tõhku,
aknast lasen värsket õhku ;)
Suhkrunugis - nii nimetas tuhkrut minu kallis noorem vend lapsena :)
Miks? Ega ma täpselt tea, aga arvatavasti sellepärast, et tuhkur kõlab nagu suhkur, aga välja näeb nagu nugis :) (ühed kärplased ju mõlemad).
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Olles nüüd terve Su ploogi läbi lugenud, tunnistan siiralt, et Sul on ikka väga-väga-väga palju annet. Aitäh, et tuju paremaks tegid.
ReplyDeleteAitäh, Esper, et lugesid :P
ReplyDeleteSuurepärane luuletus! ;)
ReplyDeleteJa kõik need ülejäänud asjad ka.
Väga andekas oled!
Ma nüüd otsustasin su fänniks hakata :)
Mul on väga hea meel ;)
ReplyDelete