”Tere,” ütlesin ja naeratasin vabandavalt, ”Kas te võiksite...”
[Teate ju küll, kui piinlik on minna naabrite käest, keda te veel väga hästi ei tunne, suhkrut laenama! Olin üpris kohmetunud.]
Üritasin uuesti lauset kokku sättida: ”Kas ehk saaksite...” Kui olin asjaga juba nii kaugele jõudnud, polnud mõtet enam keerutada: ”...mulle looma laenata?”
[Kui te mõistate hästi, kuidas selle suhkrulaenamisega on, siis kujutate ehk ette, et loomalaenamine on veel sada korda piinlikusttekitavam. Aga üht päris looma oli mul hädasti vaja.]
”Öelnud kohe, et ”Laena looma, naabrimees!”” teatati mulle naerusel näol. Naabrimees läks teise tuppa ja tõi mulle ühe hundikoera. See oli tema ainuke, aga ta ikkagi laenas.
[Milline lahke mees!]
Võtsin koera, tänasin ja lisasin selgituseks, et mul läheb teda vaid homseni vaja. Ma ei hakanud lubama, et hoolitsen ta eest hästi, sest mul on näost näha, et hoolitsen.
[Mõni ehk arvab, et koer ei ole suhkur ja seetõttu ei saa teda niisama lihtsalt laenata. Ma kinnitan: olen sellest täiesti teadlik! Sellest, et koer ei ole suhkur.]
Sel õhtul külalisi mul ei käinud ja kooki ma ei küpsetanud.
[Te ju arvasite, et laenasin koera, kuna minu juurde olid ootamatult saabunud külalised, ning ma avastasin järsku, et mul ei olegi neile kohvi kõrvale koera näidata? Või et olin hakanud kooki küpsetama ja siis märkasin, et mul pole koera, kes koogi pärast ära sööks? (Suhkrut käiakse naabritelt harilikult just neil kahel põhjusel küsimas.)]
Sel õhtul käisin ma hoopiski koeraga väljas jalutamas ja silitasin terve nädala isu täis. Hommikul viisin koera tagasi ja lubasin, et kui naabrimehel mõnikord päris loomast väheks jääb, võin talle lahkelt laenata neid, kes mul vannis elavad*.
*Kes aru ei saa, pole lugenud mu juttu "Kes mul vannis elavad".
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment