Kits, punane sall kaelas

Oli talv. Ilus ja porine. Taevast langesid lumehelbed, mis maapinnale jõudes otsekohe sulasid. Miks just taevast? Sest mujalt on keeruline langeda.

Igatahes oli selline ilm metsloomadele meelepärane. Nõnda oli kergem toitu leida ja, mis seal salata, neile meeldis poris püherdada (loodus-onu Fred Jüssi sellest ei räägi, sest harilikult ei püherda metsloomad poris avalikult: nad ei taha olla koduloomade moodi).


Keset pori ja lörtsi kepsles ringi kits, punane sall kaelas.

Talle tuli vastu rebane. Kitse nähes jäi rebane seisma ja hõikas üllatunult: ”Ohoo, päkapikud juba nii vara liikvel!”

Selle peale seisatas ka kits, vaatas enda ümber ringi ja küsis arusaamatult: ”Kus?”

Rebane hakkas kavalalt naerma ja ütles: ”Heh-heh, üritad mind ninapidi vedada jah? Kuule, ma ju näen, et sa oled päkapikk: sul on punane sall kaelas!”

Kits pööritas seepeale oma suuri silmi ja seletas: ”Päkapikkudel ei ole punane sall kaelas. Päkapikkudel on hoopis punane müts peas. Mina olen kits. Mina olen lihtsalt ilus.”

Rebane oli seda kuuldes nördinud ja jätkas sõnagi lausumata oma teed.


Järgmisena tuli kitsele vastu karu. Ka karu oli kitse nähes üllatunud ja küsis: ”Kuhu minek, päkapikk?”

Kits vastas: ”Ma ei ole päkapikk.”

Karu muigas ja lausus veendunult: ”Oh sind naljatilka! Muidugi oled sa päkapikk: sul on ju punane sall kaelas!” Ja nagu sellest veel vähe oleks, küsis lisaks: ”Kas sul kommi ka on?”

Kits pööritas jälle oma ilusaid suuri silmi, kirtsutas suursuguselt nina ja ütles: ”Ma ei ole päkapikk! Päkapikkudel on punane müts, aga minul on punane sall.”

Kuid karu oli väga enesekindel ega uskunud kitse juttu sugugi. Isegi siis, kui kits oli juba ammu kaugele puude taha kadunud, hõikas karu veel järele: ”No ole meheks, anna kommi!”


Enne rõõmsalt kepsutav kits kõndis nüüd lonkides mööda metsarada. Tema tuju oli halb ja ta mõtles: ”Ma ei ole päkapikk. Ma ei ole päkapikk. Ma ei ole päkapikk...”

Talle tuli vastu hunt. Hunt limpsatas keelga ja kõnetas mesimagusal häälel kitse: ”Tere, päkapikk! Ma vaatan, et sa oled hästi süüa saanud. Teil on seal jõuluvana juures hea põli jah?” ning üürikese mõtlemise järel lisas ”Tead, väljas on juba hämar ja sinusugune päkats ei tohiks üksinda metsas ringi hulkuda, ma saadan sind parem koju.”

Kits, kes tavaliselt hunti ettevaatusega suhtus, pistis nüüd oma suure nina vastu hundi oma ja sisistas: ”Ma ei ole päkapikk! Ma ei ole päkapikk! Päkapikkudel on punane müts peas! Minul on punane sall kaelas! Mul ei ole kommi! Ja kui sa mind veel päkatsiks nimetad, siis ma söön su ära!”

Hunt tõmbas seepeale saba jalgevahele ja lahkus kiiremas korras.


Aasta pärast, kui taas oli kätte jõudnud talv, ilus ja lumine, juhtus järgmine kummaline lugu.

Ahti kuulis akna taga hirmsat kolinat, puhkimist ja sõrgade klõbinat.

Poiss teadis, et varsti peaksid hakkama päkapikud käima ja nüüd lootis ta ühe neist teolt tabada. Ta libistas ennast vaikselt voodist välja ja hiilis akna juurde.

Seal ta oligi: seisis kõigi oma nelja jalaga aknalaual! Ahti hõiskas: "Päkapikk!" Käis mütstus ja kostus üks väike õnnetu "Möö!"

Ahti vaatas aknast välja. Selili lumehange kukkunud kits ajas ennast kibekiirelt püsti ja pani metsa poole punuma: kommikott seljas ja punane sall kaelas.