Mul on kolm kodulooma. Üks neist on kadunud, teine surnud, kolmas on normaalne.
Seda, kes on kadunud, tunnen ma juba ammu. Ta elas vannitoas prügikasti taga. Pean tunnistama, et ta tuli meelde mulle vaid siis, kui tolmuimejaga prügikastitagust puhastasin. Nii kui prügikasti liigutasin, jooksis ta käppelt minema. Viimasel korral jooksis ta kaugemale kui tavaliselt ja rohkem ei ole ma teda näinud. Aga nähtavasti tuli ta korraks veel koju, et viia ära võrk (sest seda seal enam ei ole). Küsite, kas ma olen kurb... Oh ei ole! Kadunud ämblik on igatahes parem kui mitte midagi.
Aga too, kes on surnud... No tema tundus tõesti lootusetult surnud. Ta on prügikasti kõrval kraanikausi taga. Ma leidsin ta, kui otsisin kadunud ämblikku. Alguses ma ei saanud aru, kas ta elab või on niisama. Ma puhusin ta peale, kuid ta ei liigutanud. Arvate, et sellest hakkas mul küll hale... Ei hakanud! Ma jätsin ta sinna koos võrguga, sest võib-olla koorub kunagi üks arheoloog-ämblik, kellel on säärase leiu üle väga hea meel.
Sealsamas kraanikausi taga on veel üks ämblik. Ta ei ole kadunud. Ta on elus ja väga väike, mistõttu kätte võtta ma teda ei julgeks (võib katki minna).
* * *
Silkasin vannituppa, et vaadata hoolsamalt, mida teeb elus ämblik. Sest ühest elus ämblikust ei ole pooltki nii palju rääkida, kui kadunud või surnud ämblikust. Igaks juhuks puhusin veelkord surnud ämbliku peale. Surnud ämblik lasi jalga.
Ma arvan, et ta ei olegi surnud!
Kui ühest elus ämblikust ei ole suurt midagi rääkida, siis kahe elusa ämblikuga on hoopis teine lugu!
Üks neist on väga väike – ma arvan, et ta on isane. Teine on väga suur – küllap emane. Hea õnne korral on meil varsti sada ämblikku (kui neil lapsed tulevad). Ja ma ei pea ühtegi neist ära andma ;)
(see on see, kui oled maal kasvanud ja lõpuks leiad ennast Annelinnast :P)
Tuesday, February 24, 2009
Saturday, February 14, 2009
Jäneseid on mitmesuguseid
Jäneseid on mitmesuguseid. On kodujäneseid ja metsjäneseid, on bussijäneseid ja katsejäneseid, on halljäneseid ja valgejäneseid, kindlasti ka sini-, puna- ja rohejäneseid... Ainult hea jänesetundja teab mis jäneseid kõik veel.
Mina ei ole hea jänesetundja ja seetõttu jagan ma kõik jänesed enda jaoks kahte patta. Mitte selleks, et neid smoorida, vaid selleks, et neil vahet teha. Niisiis eristan ma kaht sorti jäneseid: ühed on suured ja karglikud, teised on väikesed ja arglikud.
Kas Sa tead, mille järgi võib ära tunda suuri ja karglikke jäneseid? Just! Nad on suured ja kargavad ringi nagu segased. Ilmselt oskad Sa ka seda arvata, millised on väikesed ja arglikud jänesed.
Kevadeti, just praegu, tunnevad suured ja karglikud isajänesed enda sees suurt armastust suurte ja karglike emajäneste vastu. Väikesed ja arglikud isajänesed tunnevad aga täpselt sama suurt, kuigi veidi arglikumat armastust väikeste ja arglike emajäneste vastu. Nii on see alati olnud. Ja alati on suurest armastusest sündinud suurtel ja karglikel jänesevanematel suured ja karglikud jänesepojad ning väikestel ja arglikel jänesevanematel väikesed ja arglikud jänesepojad. Aga ükskord, kujutad Sa ette, leidis väike ja arglik isajänes, et tema sees on suur ja arglik armastus... suure ja kargliku emajänese vastu!
Ja tead, mis siis sai?
Kui väike arglik isajänes oli juba palju päevi suure kargliku emajänese kannul hiilinud, tundis ta järsku, et enam mitte minutitki ei saa ta suurt armastust enda sees hoida. Ma valetaksin, kui ütleksin, et ta võttis julguse kokku enne kui läks. Ei, seda ta ei teinud, sest tal ei olnud julguse raasugi. Kui ta suure kargliku emajänese juurde läks oli ta hirmust minestamas. Ja mis seal salata – ta minestaski ära! Aga see minestamine oli niivõrd vägev ja liigutav, et suur karglik emajänes võttis väikese argliku minestanud isajänese selga ja kargas koos temaga oma uru juurde.
Nüüd elavad selles urus peale suure kargliku emajänese ja väikese argliku isajänese veel kolm väikest ja karglikku jänesepoega. Mis neist suurest peast saab, seda mina ei tea.
(Ma tunnistan, et mul on jäneste ja küülikutega segased lood, mistõttu ei ole see jutt loodusteaduslikust seisukohast sugugi õige ja SEEPÄRAST - ütleb pedagoog minus - ei tohiks seda lastele lugedagi.)
Mina ei ole hea jänesetundja ja seetõttu jagan ma kõik jänesed enda jaoks kahte patta. Mitte selleks, et neid smoorida, vaid selleks, et neil vahet teha. Niisiis eristan ma kaht sorti jäneseid: ühed on suured ja karglikud, teised on väikesed ja arglikud.
Kas Sa tead, mille järgi võib ära tunda suuri ja karglikke jäneseid? Just! Nad on suured ja kargavad ringi nagu segased. Ilmselt oskad Sa ka seda arvata, millised on väikesed ja arglikud jänesed.
Kevadeti, just praegu, tunnevad suured ja karglikud isajänesed enda sees suurt armastust suurte ja karglike emajäneste vastu. Väikesed ja arglikud isajänesed tunnevad aga täpselt sama suurt, kuigi veidi arglikumat armastust väikeste ja arglike emajäneste vastu. Nii on see alati olnud. Ja alati on suurest armastusest sündinud suurtel ja karglikel jänesevanematel suured ja karglikud jänesepojad ning väikestel ja arglikel jänesevanematel väikesed ja arglikud jänesepojad. Aga ükskord, kujutad Sa ette, leidis väike ja arglik isajänes, et tema sees on suur ja arglik armastus... suure ja kargliku emajänese vastu!
Ja tead, mis siis sai?
Kui väike arglik isajänes oli juba palju päevi suure kargliku emajänese kannul hiilinud, tundis ta järsku, et enam mitte minutitki ei saa ta suurt armastust enda sees hoida. Ma valetaksin, kui ütleksin, et ta võttis julguse kokku enne kui läks. Ei, seda ta ei teinud, sest tal ei olnud julguse raasugi. Kui ta suure kargliku emajänese juurde läks oli ta hirmust minestamas. Ja mis seal salata – ta minestaski ära! Aga see minestamine oli niivõrd vägev ja liigutav, et suur karglik emajänes võttis väikese argliku minestanud isajänese selga ja kargas koos temaga oma uru juurde.
Nüüd elavad selles urus peale suure kargliku emajänese ja väikese argliku isajänese veel kolm väikest ja karglikku jänesepoega. Mis neist suurest peast saab, seda mina ei tea.
(Ma tunnistan, et mul on jäneste ja küülikutega segased lood, mistõttu ei ole see jutt loodusteaduslikust seisukohast sugugi õige ja SEEPÄRAST - ütleb pedagoog minus - ei tohiks seda lastele lugedagi.)
Jäneš
”Tere-tere, olen jäneš,”
ütles jänes, valgetkarva.
”Tule-tule, metšaš mõneš
minušugust kohtab harva.”
”Ei saa tulla, jänes valge.
Kaasa tulla ma ei julge:
sul on hambad puseriti,
risti-rästi, kõveriti.”
”Šind ei šoovi hammuštada,
ära karda, nõder põder,”
püüdis jänes julgustada,
tahtis olla põdra sõber.
”Mul on hambad kõveriti,
šul on šarved rišti-räšti,
olen päriš šinu moodi,”
jänes aina põtra moosis.
Moosis-moosis, kuni põder
hakkas sõbraks jänesele.
Nüüd on põder sõbra-sõber
veider küll, kuid - porgandile!
ütles jänes, valgetkarva.
”Tule-tule, metšaš mõneš
minušugust kohtab harva.”
”Ei saa tulla, jänes valge.
Kaasa tulla ma ei julge:
sul on hambad puseriti,
risti-rästi, kõveriti.”
”Šind ei šoovi hammuštada,
ära karda, nõder põder,”
püüdis jänes julgustada,
tahtis olla põdra sõber.
”Mul on hambad kõveriti,
šul on šarved rišti-räšti,
olen päriš šinu moodi,”
jänes aina põtra moosis.
Moosis-moosis, kuni põder
hakkas sõbraks jänesele.
Nüüd on põder sõbra-sõber
veider küll, kuid - porgandile!
Kisk'ja kits
”Appi-appi! Kisk'ja kits tuleb!” hõikas tädi Juuli, kes kitse esimesena märkas, teistele hoiatuseks. Kuid oli juba hilja: kisk'ja kits tuli ja kiskus nii Juuli kui naabrinaise pesu nöörilt alla.
”Aitäh! Väga maitsev oli,” tänas kisk'ja kits tädi Juulit, ise samal ajal viimast alussärgi juppi neelates, ”Kas sa valmistasid täna pesu kuidagi eriliselt?”
Juuli oli kitse kiitusest meelitatud. ”Ah, mis sa nüüd,” üritas tädi tagasihoidlik olla, ”Panin ainult sutsuke pesuloputusvahendit juurde. Tavaliselt ma seda ei kasuta.”
***
Juuli ja kisk'ja kits olid juba ammusest ajast head tuttavad. Tädi Juuli oli alles neiu Juuli olnud, kui kisk'ja kits esimest korda nende hoovi pesu kiskuma tuli. Esialgu oli kitse säärane käitumine Juulit pahandanud, kuid ajapikku ta harjus olukorraga ja kui juhtus, et mõnel pesupäeval kitse ei ilmunudki, oli Juuli päris õnnetu.
Teised kitse kiskumisse nii sõbralikult ei suhtunud. Kui nad kuulsid Juulit aknal kisamas (Juulil oli ikka kombeks teisi kitse tuleku eest hoiatada, sest Juuli oli üks sõbralik tädi ja tahtis kõigiga hästi läbi saada), jooksid inimesed rutuga hoovi, et päästa, mis päästa annab. Oleks siis, et kits ainult pesu kiskuda armastaks. Kus sa sellega: kits kiskus kõike, mida kiskuda andis. Mõnikord muutus kits nii jultunuks, et sõi mõnel mehel mütsi peast, või näksas tükikese naiste seelikusabast. Ja liilepeenardel olid muidugimõista vaid rootsud püsti.
***
Vaatamata oma käitumisele polnud kisk'ja kits sugugi kuri loom. Hoopis sõbralik oli. Ja viisakas ka. Näiteks peale kõhutäit läks kits ikka ukse või akna taha ja lasi pererahvale ühe kõhusügavustest tulnud siira kroosku, mis pidi väljendama tänulikkust söödud toidu eest. Kisk'ja kits oli kuulnud, et mõnel maal on see kombeks. Samal põhjusel üritas ta süües võimalikult kõvasti mäluda. Kuna ta oli kits, suutis ta viisakuse viia uuele tasemele mäludes ühte ja sama suutäit üha uuesti ja uuesti ning loomulikult kuuldavalt.
Võib ju arvata, et kui üks loom tegeleb terve päeva söömisega, ei saa olla tegemist just eriti targa loomaga. Kuid ka see arvamus oleks väär. Kisk'ja kitse teati kui üht arukat looma. Kel õnnestus kits kahe söömaaja vahel tabada (mida oli raske teha, sest see aega oli üürike), võis kuulda kitse elufilosoofiat. Kits armastas ikka öelda ”Ole sõber alati ja anna mulle süüa, siis olen mina sinu sõber ka ja ei söö su mütsi ära.”
”Aitäh! Väga maitsev oli,” tänas kisk'ja kits tädi Juulit, ise samal ajal viimast alussärgi juppi neelates, ”Kas sa valmistasid täna pesu kuidagi eriliselt?”
Juuli oli kitse kiitusest meelitatud. ”Ah, mis sa nüüd,” üritas tädi tagasihoidlik olla, ”Panin ainult sutsuke pesuloputusvahendit juurde. Tavaliselt ma seda ei kasuta.”
***
Juuli ja kisk'ja kits olid juba ammusest ajast head tuttavad. Tädi Juuli oli alles neiu Juuli olnud, kui kisk'ja kits esimest korda nende hoovi pesu kiskuma tuli. Esialgu oli kitse säärane käitumine Juulit pahandanud, kuid ajapikku ta harjus olukorraga ja kui juhtus, et mõnel pesupäeval kitse ei ilmunudki, oli Juuli päris õnnetu.
Teised kitse kiskumisse nii sõbralikult ei suhtunud. Kui nad kuulsid Juulit aknal kisamas (Juulil oli ikka kombeks teisi kitse tuleku eest hoiatada, sest Juuli oli üks sõbralik tädi ja tahtis kõigiga hästi läbi saada), jooksid inimesed rutuga hoovi, et päästa, mis päästa annab. Oleks siis, et kits ainult pesu kiskuda armastaks. Kus sa sellega: kits kiskus kõike, mida kiskuda andis. Mõnikord muutus kits nii jultunuks, et sõi mõnel mehel mütsi peast, või näksas tükikese naiste seelikusabast. Ja liilepeenardel olid muidugimõista vaid rootsud püsti.
***
Vaatamata oma käitumisele polnud kisk'ja kits sugugi kuri loom. Hoopis sõbralik oli. Ja viisakas ka. Näiteks peale kõhutäit läks kits ikka ukse või akna taha ja lasi pererahvale ühe kõhusügavustest tulnud siira kroosku, mis pidi väljendama tänulikkust söödud toidu eest. Kisk'ja kits oli kuulnud, et mõnel maal on see kombeks. Samal põhjusel üritas ta süües võimalikult kõvasti mäluda. Kuna ta oli kits, suutis ta viisakuse viia uuele tasemele mäludes ühte ja sama suutäit üha uuesti ja uuesti ning loomulikult kuuldavalt.
Võib ju arvata, et kui üks loom tegeleb terve päeva söömisega, ei saa olla tegemist just eriti targa loomaga. Kuid ka see arvamus oleks väär. Kisk'ja kitse teati kui üht arukat looma. Kel õnnestus kits kahe söömaaja vahel tabada (mida oli raske teha, sest see aega oli üürike), võis kuulda kitse elufilosoofiat. Kits armastas ikka öelda ”Ole sõber alati ja anna mulle süüa, siis olen mina sinu sõber ka ja ei söö su mütsi ära.”
Kits, punane sall kaelas
Oli talv. Ilus ja porine. Taevast langesid lumehelbed, mis maapinnale jõudes otsekohe sulasid. Miks just taevast? Sest mujalt on keeruline langeda.
Igatahes oli selline ilm metsloomadele meelepärane. Nõnda oli kergem toitu leida ja, mis seal salata, neile meeldis poris püherdada (loodus-onu Fred Jüssi sellest ei räägi, sest harilikult ei püherda metsloomad poris avalikult: nad ei taha olla koduloomade moodi).
Keset pori ja lörtsi kepsles ringi kits, punane sall kaelas.
Talle tuli vastu rebane. Kitse nähes jäi rebane seisma ja hõikas üllatunult: ”Ohoo, päkapikud juba nii vara liikvel!”
Selle peale seisatas ka kits, vaatas enda ümber ringi ja küsis arusaamatult: ”Kus?”
Rebane hakkas kavalalt naerma ja ütles: ”Heh-heh, üritad mind ninapidi vedada jah? Kuule, ma ju näen, et sa oled päkapikk: sul on punane sall kaelas!”
Kits pööritas seepeale oma suuri silmi ja seletas: ”Päkapikkudel ei ole punane sall kaelas. Päkapikkudel on hoopis punane müts peas. Mina olen kits. Mina olen lihtsalt ilus.”
Rebane oli seda kuuldes nördinud ja jätkas sõnagi lausumata oma teed.
Järgmisena tuli kitsele vastu karu. Ka karu oli kitse nähes üllatunud ja küsis: ”Kuhu minek, päkapikk?”
Kits vastas: ”Ma ei ole päkapikk.”
Karu muigas ja lausus veendunult: ”Oh sind naljatilka! Muidugi oled sa päkapikk: sul on ju punane sall kaelas!” Ja nagu sellest veel vähe oleks, küsis lisaks: ”Kas sul kommi ka on?”
Kits pööritas jälle oma ilusaid suuri silmi, kirtsutas suursuguselt nina ja ütles: ”Ma ei ole päkapikk! Päkapikkudel on punane müts, aga minul on punane sall.”
Kuid karu oli väga enesekindel ega uskunud kitse juttu sugugi. Isegi siis, kui kits oli juba ammu kaugele puude taha kadunud, hõikas karu veel järele: ”No ole meheks, anna kommi!”
Enne rõõmsalt kepsutav kits kõndis nüüd lonkides mööda metsarada. Tema tuju oli halb ja ta mõtles: ”Ma ei ole päkapikk. Ma ei ole päkapikk. Ma ei ole päkapikk...”
Talle tuli vastu hunt. Hunt limpsatas keelga ja kõnetas mesimagusal häälel kitse: ”Tere, päkapikk! Ma vaatan, et sa oled hästi süüa saanud. Teil on seal jõuluvana juures hea põli jah?” ning üürikese mõtlemise järel lisas ”Tead, väljas on juba hämar ja sinusugune päkats ei tohiks üksinda metsas ringi hulkuda, ma saadan sind parem koju.”
Kits, kes tavaliselt hunti ettevaatusega suhtus, pistis nüüd oma suure nina vastu hundi oma ja sisistas: ”Ma ei ole päkapikk! Ma ei ole päkapikk! Päkapikkudel on punane müts peas! Minul on punane sall kaelas! Mul ei ole kommi! Ja kui sa mind veel päkatsiks nimetad, siis ma söön su ära!”
Hunt tõmbas seepeale saba jalgevahele ja lahkus kiiremas korras.
Aasta pärast, kui taas oli kätte jõudnud talv, ilus ja lumine, juhtus järgmine kummaline lugu.
Ahti kuulis akna taga hirmsat kolinat, puhkimist ja sõrgade klõbinat.
Poiss teadis, et varsti peaksid hakkama päkapikud käima ja nüüd lootis ta ühe neist teolt tabada. Ta libistas ennast vaikselt voodist välja ja hiilis akna juurde.
Seal ta oligi: seisis kõigi oma nelja jalaga aknalaual! Ahti hõiskas: "Päkapikk!" Käis mütstus ja kostus üks väike õnnetu "Möö!"
Ahti vaatas aknast välja. Selili lumehange kukkunud kits ajas ennast kibekiirelt püsti ja pani metsa poole punuma: kommikott seljas ja punane sall kaelas.
Igatahes oli selline ilm metsloomadele meelepärane. Nõnda oli kergem toitu leida ja, mis seal salata, neile meeldis poris püherdada (loodus-onu Fred Jüssi sellest ei räägi, sest harilikult ei püherda metsloomad poris avalikult: nad ei taha olla koduloomade moodi).
Keset pori ja lörtsi kepsles ringi kits, punane sall kaelas.
Talle tuli vastu rebane. Kitse nähes jäi rebane seisma ja hõikas üllatunult: ”Ohoo, päkapikud juba nii vara liikvel!”
Selle peale seisatas ka kits, vaatas enda ümber ringi ja küsis arusaamatult: ”Kus?”
Rebane hakkas kavalalt naerma ja ütles: ”Heh-heh, üritad mind ninapidi vedada jah? Kuule, ma ju näen, et sa oled päkapikk: sul on punane sall kaelas!”
Kits pööritas seepeale oma suuri silmi ja seletas: ”Päkapikkudel ei ole punane sall kaelas. Päkapikkudel on hoopis punane müts peas. Mina olen kits. Mina olen lihtsalt ilus.”
Rebane oli seda kuuldes nördinud ja jätkas sõnagi lausumata oma teed.
Järgmisena tuli kitsele vastu karu. Ka karu oli kitse nähes üllatunud ja küsis: ”Kuhu minek, päkapikk?”
Kits vastas: ”Ma ei ole päkapikk.”
Karu muigas ja lausus veendunult: ”Oh sind naljatilka! Muidugi oled sa päkapikk: sul on ju punane sall kaelas!” Ja nagu sellest veel vähe oleks, küsis lisaks: ”Kas sul kommi ka on?”
Kits pööritas jälle oma ilusaid suuri silmi, kirtsutas suursuguselt nina ja ütles: ”Ma ei ole päkapikk! Päkapikkudel on punane müts, aga minul on punane sall.”
Kuid karu oli väga enesekindel ega uskunud kitse juttu sugugi. Isegi siis, kui kits oli juba ammu kaugele puude taha kadunud, hõikas karu veel järele: ”No ole meheks, anna kommi!”
Enne rõõmsalt kepsutav kits kõndis nüüd lonkides mööda metsarada. Tema tuju oli halb ja ta mõtles: ”Ma ei ole päkapikk. Ma ei ole päkapikk. Ma ei ole päkapikk...”
Talle tuli vastu hunt. Hunt limpsatas keelga ja kõnetas mesimagusal häälel kitse: ”Tere, päkapikk! Ma vaatan, et sa oled hästi süüa saanud. Teil on seal jõuluvana juures hea põli jah?” ning üürikese mõtlemise järel lisas ”Tead, väljas on juba hämar ja sinusugune päkats ei tohiks üksinda metsas ringi hulkuda, ma saadan sind parem koju.”
Kits, kes tavaliselt hunti ettevaatusega suhtus, pistis nüüd oma suure nina vastu hundi oma ja sisistas: ”Ma ei ole päkapikk! Ma ei ole päkapikk! Päkapikkudel on punane müts peas! Minul on punane sall kaelas! Mul ei ole kommi! Ja kui sa mind veel päkatsiks nimetad, siis ma söön su ära!”
Hunt tõmbas seepeale saba jalgevahele ja lahkus kiiremas korras.
Aasta pärast, kui taas oli kätte jõudnud talv, ilus ja lumine, juhtus järgmine kummaline lugu.
Ahti kuulis akna taga hirmsat kolinat, puhkimist ja sõrgade klõbinat.
Poiss teadis, et varsti peaksid hakkama päkapikud käima ja nüüd lootis ta ühe neist teolt tabada. Ta libistas ennast vaikselt voodist välja ja hiilis akna juurde.
Seal ta oligi: seisis kõigi oma nelja jalaga aknalaual! Ahti hõiskas: "Päkapikk!" Käis mütstus ja kostus üks väike õnnetu "Möö!"
Ahti vaatas aknast välja. Selili lumehange kukkunud kits ajas ennast kibekiirelt püsti ja pani metsa poole punuma: kommikott seljas ja punane sall kaelas.
Koer, elukutselt nuustik
”Tere, olen koer, elukutselt nuustik,” tutvustas ta ennast mulle.
”Mis mõttes - nuustik?” ei saanud ma aru.
”Nuustik noh! Nagu käsn,” üritas ta seletada.
Mina ei saanud ikka aru, küsisin: ”Mis mõttes - käsn?”
”Käsn nagu... nagu svamm!” leidis ta lõpuks õige sõna.
”Aa... svamm.. jajaa...” kogelesin ma ega saanud tegelikult mõhkugi aru.
Peale hetkelist piinlikku vaikust küsisin arglikult: ”Mis mõttes - svamm?”
*
Nüüd, kui oleme juba terve aasta temaga head sõbrad olnud ja koguni elamist jagame, saan ma aru küll, mis mõttes nuustik. Ta on nuustik nagu... nagu svamm! Või siis nagu käsn. Ühesõnaga pakub ta puhastamisteenust. See seletab ka seda, miks tal saba asemel aas on (et saaks kuivama riputada).
Tema töö on tema hobi. Ta on nii pühendunud, et töötab kogu keha ja terve hingega. Mõnikord juhtub, et ta ei jõua ennast radika peal kuivaks magadagi, kui juba uuesti tööle kibeleb. Ja selliste asjadega, nagu ringilõhverdamine või mööda nurgataguseid tuuseldamine, ei tegele ta üldse.
Eelpool mainitu pärast valiti ta aasta kõige asjalikumaks koeraks. Selline tiitel omistati koerale päris esimest korda, sest on nähtud küll koeri, kes on truud sõbrad inimestele või tublid majavalvurid, kuid sellel kõigel pole asjalikkusega mingit pistmist.
”Noh, nuustik, mis tunne on olla aasta kõige asjalikum koer?” tahtsin teada.
”Selline tunne, nagu ma oleksin nuustik, mitte koer.”
”On see nüüd siis hea või halb?” ei saanud ma aru.
”Mulle meeldib,” teatas ta aasaliputus saateks, ”Tead, see on, nagu oleksin ma üks igavene käsn!”
*
Hiljuti võtsime endale kassi. See kass on päris harilik ja teeb kassiasju. Nagu kassid ikka, on ta koeraga hädas. Häda on aga tunduvalt suurem, kui teistel harilikel kassidel, kellel on häda harilike koertega. Nimelt tahaks kass ennast ISE pesta, OMA süljega, ega ole nõus sugugi nuustiku professionaalset abi vastu võtma.
(Tänaseks on nuustik-koer kadunud. Aga tema asemel on part ja konn.)
”Mis mõttes - nuustik?” ei saanud ma aru.
”Nuustik noh! Nagu käsn,” üritas ta seletada.
Mina ei saanud ikka aru, küsisin: ”Mis mõttes - käsn?”
”Käsn nagu... nagu svamm!” leidis ta lõpuks õige sõna.
”Aa... svamm.. jajaa...” kogelesin ma ega saanud tegelikult mõhkugi aru.
Peale hetkelist piinlikku vaikust küsisin arglikult: ”Mis mõttes - svamm?”
*
Nüüd, kui oleme juba terve aasta temaga head sõbrad olnud ja koguni elamist jagame, saan ma aru küll, mis mõttes nuustik. Ta on nuustik nagu... nagu svamm! Või siis nagu käsn. Ühesõnaga pakub ta puhastamisteenust. See seletab ka seda, miks tal saba asemel aas on (et saaks kuivama riputada).
Tema töö on tema hobi. Ta on nii pühendunud, et töötab kogu keha ja terve hingega. Mõnikord juhtub, et ta ei jõua ennast radika peal kuivaks magadagi, kui juba uuesti tööle kibeleb. Ja selliste asjadega, nagu ringilõhverdamine või mööda nurgataguseid tuuseldamine, ei tegele ta üldse.
Eelpool mainitu pärast valiti ta aasta kõige asjalikumaks koeraks. Selline tiitel omistati koerale päris esimest korda, sest on nähtud küll koeri, kes on truud sõbrad inimestele või tublid majavalvurid, kuid sellel kõigel pole asjalikkusega mingit pistmist.
”Noh, nuustik, mis tunne on olla aasta kõige asjalikum koer?” tahtsin teada.
”Selline tunne, nagu ma oleksin nuustik, mitte koer.”
”On see nüüd siis hea või halb?” ei saanud ma aru.
”Mulle meeldib,” teatas ta aasaliputus saateks, ”Tead, see on, nagu oleksin ma üks igavene käsn!”
*
Hiljuti võtsime endale kassi. See kass on päris harilik ja teeb kassiasju. Nagu kassid ikka, on ta koeraga hädas. Häda on aga tunduvalt suurem, kui teistel harilikel kassidel, kellel on häda harilike koertega. Nimelt tahaks kass ennast ISE pesta, OMA süljega, ega ole nõus sugugi nuustiku professionaalset abi vastu võtma.
(Tänaseks on nuustik-koer kadunud. Aga tema asemel on part ja konn.)
Kuidas Kole Koer külakoertel külas käis
”Tere hommikust, Kole Koer!” tervitas peremees oma sõpra ja avas aiavärava. Kole Koer jõnksutas saba ja jäi peremehele otsa jõllitama.
”Mida?” ei saanud peremees esimese hooga aru, ”Muidugi, muidugi, sa tahad ju süüa ka saada!” Peremees ulatas Kole Koerale söögikausi. Täna ilutsesid pudruhunniku peal koguni mõned vorstiviilud ja kuivanud tükk juustu. Kole Koeral oli pidupäev!
Peale hommikusööki, kui peremees ei näinud, läks Kole Koer küla peale oma igapäevast tiiru tegema. Esmalt puges Kole Koer heki alt läbi, seejärel lippas üle põllu ja, nagu tavaliselt, just enne, kui ta metsatuka taha oleks jõudnud, märkas teda peremees.
Peremees pistis kisama: ”Kole Koer, ei tohi! Kole Koer, tule kohe tagasi! Siia! Koht!”
Kole Koer jäi seisma, vaatas tagasi, muigas ja mõtles: ”Eks tule vii mind koju, kui viitsid.” Nad mõlemad teadsis, et peremees ei viitsi.
Peremees oli küll laisk, aga mitte rumal. Ta püüdis Kole Koera meelitada: ”Kole Koer! Tule siia, ma annan sulle vorsti! Vorst! Vorst! Tule, küsi! Vorst! Vorst! Süüa saad!”
Peremees oli küll tark, aga Kole Koer oli targem. Kole Koer oli alles hommikust söönud. Ühe vorsti oleks võinud ju võtta, aga see polnud hädavajalik. Hädavajalik oli küla peale minna. Kole Koer naris: ”Hohohoo!” ja pistis küla poole jooksu.
*
Esimesena jõudis Kole Koer Muki aia taha. ”Küll on naljakas nimi - Muki!” mõtles Kole Koer ja tundis, kuidas naer peale tuleb, ”Aga ega nimi looma riku. Kole saba võib teinekord küll halva mulje jätta, aga nimi - see pole üldse tähtis!” arutles Kole Koer omaette.
Seal ta oligi - Muki lonkis oma pisikestel jalgadel maja tagant välja.
”Tere,” ütles Muki.
”Tere,” vastas Kole Koer.
Peale väikest pausi küsis Muki: ”Teeme selle siis ära või?”
”Hea küll,” vastas Kole Koer, ”Kes alustab?”
”Kuule, ehk alustad täna sina, siis homme võin jälle mina esimene olla,” tegi Muki ettepaneku.
Kole Koer köhatas hääle puhtaks ja alustas: ”Rrrrrauh! Auh-auh! Rrrrrrr-rrrrrr-rrrrr-rauh!”
Muki püüdis oma heleda häälega kaasa haukuda: ”Uauh-uauh-uauh-uauh!”
Varsti pistis Muki perenaine pea aknast välja ja kisas: ”Kassasaad minema?! Kõtt! Kõtt! Kasi koju, Kole Koer! Ja Muki, sina tule kohe tuppa! Muki-Muki-Muki! Pisike, tuppa!”
Kole Koer ja Muki lõpetasid haukumise.
Muki ütles: ”No hea küll, ma nüüd lähen. Homme näeb!”
”Homme näeb jah. Ja aitäh kah sulle,” jättis Kole Koer Mukiga nägemiseni.
*
Järgmisena tuli minna Desiree juurde. Nii palju, kui Kole Koer oli asjast aru saanud, polnud Desiree mitte lihtsalt tõukoer, vaid lausa tõu-tõu-tõukoer. Tal olid peenikesed käpad, peenike koon, peenike saba ja peenike kõht. Näis, et kuigi ta on nii väga tõukoer, ei anta talle eriti süüa. Ahjaa, peenike nimi oli tal ka.
Kui Kole Koer aia taha jõudis, polnudki Desireed õues, ja ta pidi enne tükk aega haukuma, kui Desiree tuli.
”Noh, kullake, kas haugume?” püüdis Kole Koer Desireed meelitada.
Desiree pööras pea ära ega öelnud midagi.
Kole Koer pidi jälle kogu töö üksinda ära tegema. Ta alustas: ”Rauh-rauh-rauh-urrrrauh-rauh!” ja suursugususe lisamiseks tõi etteaste lõppu sisse südantlõhestava ulgumise: ”Auuuuuuuuu-uuuuu-uuuuu-uuuuuuuuuuuuuu!”
”Päris hea!” arvas Desiree ja läks tagasi tuppa.
Kole Koer oli endaga rahul.
*
Kole Koer tahtis juba kodu poole tagasi minema hakata, kui nägi kolmanda maja hoovis... Jah, ta nägi õigesti - seal oli uus koer!
Kole Koer ei julgenud esialgu väga läehedale minna. Ta alustas eemalt haukumist: ”Auh-rauh-auh!”
Uus koer haukus vastu.
”Sõbralik peni,” mõtles Kole Koer ja astus lähemale.
Kole Koer ütles: ”Tere.”
Uus koer vastas samaga.
Kole Koer tutvustas ennast: ”Mina olen Kole Koer.”
”Ei ole,” arvas uus koer.
”Mh?” ei saanud Kole Koer aru, ”Olen küll.”
”Ei ole sa midagi,” püüdis uus koer teda lohutada, ”Natuke rääbakas, veidi haisev ja kõvasti ülesöönud, aga kole nüüd küll mitte.”
”Ei, ei,” taipas nüüd Kole Koer, millest jutt käib, ”Minu NIMI on Kole Koer.”
”Kole nimi,” oli uus koer otsekohene.
”Ega nimi looma riku,” püüdis Kole Koer ennast õigustada, ”Kole saba võib teinekord küll...”
”Jajaja,” segas uus koer vahele, ”Teame seda, teame seda,” ja tutvustas ennast alles nüüd: ”Mina olen Kiisu-Miisu.”
”Kiisu-Miisu? Nagu kass või?” imestas Kole Koer, ”Kas see on siis mõni koera nimi?”
”Ja mis nimi see Kole Koer õieti olema peaks?” küsis Kiisu-Miisu vastu. Seda teemat enam ei puudutatud.
Kui nad olid oma haukumise ära haukunud, läks Kole Koer koju tagasi.
*
”Käisid jälle küla peal haukumas, jah?” pahandas peremees Kole Koeraga, ”Siia maani oli kuulda!”
Kole Koer niuksus süüdlaslikult.
”See ei ole normaalne!” jätkas peremees, ”Ise oled kass ja käid külapeal haukumas!”
Kole Koer püüdis veel haledamalt niuksatada.
Peremehel hakkas Kole Koerast kahju, ta ütles: ”Hea küll, kiisuke, tule siia!”
Kole Koer hüppas peremehele sülle, tõmbas ennast kerra ja jäi mõnusasti nurrudes magama.
”Mida?” ei saanud peremees esimese hooga aru, ”Muidugi, muidugi, sa tahad ju süüa ka saada!” Peremees ulatas Kole Koerale söögikausi. Täna ilutsesid pudruhunniku peal koguni mõned vorstiviilud ja kuivanud tükk juustu. Kole Koeral oli pidupäev!
Peale hommikusööki, kui peremees ei näinud, läks Kole Koer küla peale oma igapäevast tiiru tegema. Esmalt puges Kole Koer heki alt läbi, seejärel lippas üle põllu ja, nagu tavaliselt, just enne, kui ta metsatuka taha oleks jõudnud, märkas teda peremees.
Peremees pistis kisama: ”Kole Koer, ei tohi! Kole Koer, tule kohe tagasi! Siia! Koht!”
Kole Koer jäi seisma, vaatas tagasi, muigas ja mõtles: ”Eks tule vii mind koju, kui viitsid.” Nad mõlemad teadsis, et peremees ei viitsi.
Peremees oli küll laisk, aga mitte rumal. Ta püüdis Kole Koera meelitada: ”Kole Koer! Tule siia, ma annan sulle vorsti! Vorst! Vorst! Tule, küsi! Vorst! Vorst! Süüa saad!”
Peremees oli küll tark, aga Kole Koer oli targem. Kole Koer oli alles hommikust söönud. Ühe vorsti oleks võinud ju võtta, aga see polnud hädavajalik. Hädavajalik oli küla peale minna. Kole Koer naris: ”Hohohoo!” ja pistis küla poole jooksu.
*
Esimesena jõudis Kole Koer Muki aia taha. ”Küll on naljakas nimi - Muki!” mõtles Kole Koer ja tundis, kuidas naer peale tuleb, ”Aga ega nimi looma riku. Kole saba võib teinekord küll halva mulje jätta, aga nimi - see pole üldse tähtis!” arutles Kole Koer omaette.
Seal ta oligi - Muki lonkis oma pisikestel jalgadel maja tagant välja.
”Tere,” ütles Muki.
”Tere,” vastas Kole Koer.
Peale väikest pausi küsis Muki: ”Teeme selle siis ära või?”
”Hea küll,” vastas Kole Koer, ”Kes alustab?”
”Kuule, ehk alustad täna sina, siis homme võin jälle mina esimene olla,” tegi Muki ettepaneku.
Kole Koer köhatas hääle puhtaks ja alustas: ”Rrrrrauh! Auh-auh! Rrrrrrr-rrrrrr-rrrrr-rauh!”
Muki püüdis oma heleda häälega kaasa haukuda: ”Uauh-uauh-uauh-uauh!”
Varsti pistis Muki perenaine pea aknast välja ja kisas: ”Kassasaad minema?! Kõtt! Kõtt! Kasi koju, Kole Koer! Ja Muki, sina tule kohe tuppa! Muki-Muki-Muki! Pisike, tuppa!”
Kole Koer ja Muki lõpetasid haukumise.
Muki ütles: ”No hea küll, ma nüüd lähen. Homme näeb!”
”Homme näeb jah. Ja aitäh kah sulle,” jättis Kole Koer Mukiga nägemiseni.
*
Järgmisena tuli minna Desiree juurde. Nii palju, kui Kole Koer oli asjast aru saanud, polnud Desiree mitte lihtsalt tõukoer, vaid lausa tõu-tõu-tõukoer. Tal olid peenikesed käpad, peenike koon, peenike saba ja peenike kõht. Näis, et kuigi ta on nii väga tõukoer, ei anta talle eriti süüa. Ahjaa, peenike nimi oli tal ka.
Kui Kole Koer aia taha jõudis, polnudki Desireed õues, ja ta pidi enne tükk aega haukuma, kui Desiree tuli.
”Noh, kullake, kas haugume?” püüdis Kole Koer Desireed meelitada.
Desiree pööras pea ära ega öelnud midagi.
Kole Koer pidi jälle kogu töö üksinda ära tegema. Ta alustas: ”Rauh-rauh-rauh-urrrrauh-rauh!” ja suursugususe lisamiseks tõi etteaste lõppu sisse südantlõhestava ulgumise: ”Auuuuuuuuu-uuuuu-uuuuu-uuuuuuuuuuuuuu!”
”Päris hea!” arvas Desiree ja läks tagasi tuppa.
Kole Koer oli endaga rahul.
*
Kole Koer tahtis juba kodu poole tagasi minema hakata, kui nägi kolmanda maja hoovis... Jah, ta nägi õigesti - seal oli uus koer!
Kole Koer ei julgenud esialgu väga läehedale minna. Ta alustas eemalt haukumist: ”Auh-rauh-auh!”
Uus koer haukus vastu.
”Sõbralik peni,” mõtles Kole Koer ja astus lähemale.
Kole Koer ütles: ”Tere.”
Uus koer vastas samaga.
Kole Koer tutvustas ennast: ”Mina olen Kole Koer.”
”Ei ole,” arvas uus koer.
”Mh?” ei saanud Kole Koer aru, ”Olen küll.”
”Ei ole sa midagi,” püüdis uus koer teda lohutada, ”Natuke rääbakas, veidi haisev ja kõvasti ülesöönud, aga kole nüüd küll mitte.”
”Ei, ei,” taipas nüüd Kole Koer, millest jutt käib, ”Minu NIMI on Kole Koer.”
”Kole nimi,” oli uus koer otsekohene.
”Ega nimi looma riku,” püüdis Kole Koer ennast õigustada, ”Kole saba võib teinekord küll...”
”Jajaja,” segas uus koer vahele, ”Teame seda, teame seda,” ja tutvustas ennast alles nüüd: ”Mina olen Kiisu-Miisu.”
”Kiisu-Miisu? Nagu kass või?” imestas Kole Koer, ”Kas see on siis mõni koera nimi?”
”Ja mis nimi see Kole Koer õieti olema peaks?” küsis Kiisu-Miisu vastu. Seda teemat enam ei puudutatud.
Kui nad olid oma haukumise ära haukunud, läks Kole Koer koju tagasi.
*
”Käisid jälle küla peal haukumas, jah?” pahandas peremees Kole Koeraga, ”Siia maani oli kuulda!”
Kole Koer niuksus süüdlaslikult.
”See ei ole normaalne!” jätkas peremees, ”Ise oled kass ja käid külapeal haukumas!”
Kole Koer püüdis veel haledamalt niuksatada.
Peremehel hakkas Kole Koerast kahju, ta ütles: ”Hea küll, kiisuke, tule siia!”
Kole Koer hüppas peremehele sülle, tõmbas ennast kerra ja jäi mõnusasti nurrudes magama.
Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea
Juhan tegi ukse lahti. Hästi vaikselt. Jõudnud esikusse, võttis ta tasakesi kingad jalast ja pani need korralikult seina äärde ritta. Mõlemad kinganinad ühele poole - nii nagu ema nõudis. Isegi koolikotti ei visanud ta täna pratsatusega põrandale, kuigi oleks tahtnud, sest kott oli raske. Kotis oli kaks sees.
”Jess! Seekord läks napilt,” rõõmustas Juhan, kui oli enda tuppa jõudnud nii, et keegi polnud teda tähele pannud.
”Vara rõõmustad,” hõikas ema võidukalt Juhanile. Ema seisis Juhani toa uksel, käed puusas ja uuriv pilk silmis. Juhan ei teadnud, kuidas ema alati täiesti märkamatult tema uksele ilmus just siis, kui teda kõige vähem vaja oli. Igatahes nüüd oli ta jälle siin ja pääsu polnud kuhugi.
”Mina pole süüdi!” pistis Juhan kisama. Tal ei olnud enam mõtet asja varjata. Juhani emal oli hea nina - ema sai varem või hiljem kõikidest asjadest teada.
”Kes siis süüdi on? Kas õpetaja?” küsis ema. Küllap ta juba aimas, mis juhtunud oli.
”Ei, ega siis õpetaja...” podises Juhan ja tõstis seejärel häält, ”Juku on süüdi! Juku! Ta oli jälle kõik õppimata jätnud! Mata oli tegemata ja jutustada ei osanud ja... ja kunstaasjad olid üldse koju jäänud! Mina enam niimoodi koolis edasi ei käi!”
”Juku!” pistis nüüd emagi kisama, ”Tule kohe siia!”
Teisest toast vantsis välja Juhani kolme-aastane vennaraas, pilk süüdlaslikult maha löödud.
”Kas see on tõsi, et sa jätsid eile jälle kodused tööd tegemata?” uuris ema Jukult.
Juku ei öelnud midagi. Muidugi oli ta jätnud kodused tööd tegemata. Tal oli eile vaja klotsitorni ehitada, pildiraamatut sirvida ja kassiga salaplaani pidada. Tal lihtsalt ei olnud aega!
”Hea küll,” üritas ema olukorda siluda, ”Aga nüüd, Juku, lähed sa ja teed venna koolitöö KOHE ära! Ma tulen seda pärast kontrollima!”
Juku läks samamoodi vaikides teise tuppa tagasi. Mida tal ikka öelda oli. Kui tuli teha, siis tuli teha. Ta läks kirjutuslaua juurde, tõstis padja tooli peale, et paremini lauani ulatuda, ja hakkas korrutustabelit õppima.
(Ma ei saanud lapsena aru, kuidas võib küll Jukut Juhani rumaluses süüdistada.)
”Jess! Seekord läks napilt,” rõõmustas Juhan, kui oli enda tuppa jõudnud nii, et keegi polnud teda tähele pannud.
”Vara rõõmustad,” hõikas ema võidukalt Juhanile. Ema seisis Juhani toa uksel, käed puusas ja uuriv pilk silmis. Juhan ei teadnud, kuidas ema alati täiesti märkamatult tema uksele ilmus just siis, kui teda kõige vähem vaja oli. Igatahes nüüd oli ta jälle siin ja pääsu polnud kuhugi.
”Mina pole süüdi!” pistis Juhan kisama. Tal ei olnud enam mõtet asja varjata. Juhani emal oli hea nina - ema sai varem või hiljem kõikidest asjadest teada.
”Kes siis süüdi on? Kas õpetaja?” küsis ema. Küllap ta juba aimas, mis juhtunud oli.
”Ei, ega siis õpetaja...” podises Juhan ja tõstis seejärel häält, ”Juku on süüdi! Juku! Ta oli jälle kõik õppimata jätnud! Mata oli tegemata ja jutustada ei osanud ja... ja kunstaasjad olid üldse koju jäänud! Mina enam niimoodi koolis edasi ei käi!”
”Juku!” pistis nüüd emagi kisama, ”Tule kohe siia!”
Teisest toast vantsis välja Juhani kolme-aastane vennaraas, pilk süüdlaslikult maha löödud.
”Kas see on tõsi, et sa jätsid eile jälle kodused tööd tegemata?” uuris ema Jukult.
Juku ei öelnud midagi. Muidugi oli ta jätnud kodused tööd tegemata. Tal oli eile vaja klotsitorni ehitada, pildiraamatut sirvida ja kassiga salaplaani pidada. Tal lihtsalt ei olnud aega!
”Hea küll,” üritas ema olukorda siluda, ”Aga nüüd, Juku, lähed sa ja teed venna koolitöö KOHE ära! Ma tulen seda pärast kontrollima!”
Juku läks samamoodi vaikides teise tuppa tagasi. Mida tal ikka öelda oli. Kui tuli teha, siis tuli teha. Ta läks kirjutuslaua juurde, tõstis padja tooli peale, et paremini lauani ulatuda, ja hakkas korrutustabelit õppima.
(Ma ei saanud lapsena aru, kuidas võib küll Jukut Juhani rumaluses süüdistada.)
Annelinna taks
Annelinna taks on nagu taks ikka: lühikeste kõverate jalgade ja pika kerega, isepäine ja sõbralik, sooja taksilõhnaga ja kõrvadega, mida saab tagurpidi pöörata.
Kuigi esmapilgul ei näi Annelinna taks teistest taksidest millegi poolest erinevat, on Annelinna taksi elu ikkagi natuke omamoodi. Nimelt on Annelinna taks suur koer. Tõsi, Annelinna taks ei ole sõna otseses mõttes suur koer, kuid ta on suur koer Annelinnas. Annelinnas ei kohta väga palju taksist suuremaid koeri. Väiksemaid on küll. Võib juhtuda, et suurest Annelinna taksist jalutab ühel päeval mööda tõeliselt suur lambakoer või tõeliselt-tõeliselt suur bernhardiin , kuid taksidele jääb alati võimalus teha nägu, et nad pole seda hiiglast näinud. Nõnda ongi taksid kõige suuremad koerad Annelinnas. Kui ainult need Annelinna kassid ka nii suured poleks...
Naljakas on see, et suure koera, nagu Annelinna taks on, võib vabalt vajaduse korral voodi alla peita. Selline vajadus võib tekkida siis, kui korteriomanik peaks külla tulema, et küsida, ega tema korteris ometi koera peeta. Muidugi ei ole vaja taksi voodi alla ajada, kui elatakse päris oma korteris, mitte üürikorteris. Aga isegi oma korteris elades võib aeg-ajalt tekkida vajadus taks ümber tõsta. Näiteks põrandapesu ajal on mugav hoida taksi kapi otsas.
Annelinna taksi elu on küll mugav, aga mitte kerge. Annelinna taksil võib tekkida probleeme oma isiku kindlaksmääramisega. Kust peab Annelinna taks teadma, et ta pole see teine Annelinna taks, kes elab kõrvalkorteris, või hoopis too, kes elab all korteris? Sellest pole kasu, kui Annelinna taksile teda ennast peeglist näidata: ta näeb ju täpselt samasugune välja, nagu naabritaks! Samuti pole kasu tema nimepidi hüüdmisest, sest tõenäoliselt on ka naabritaksi nimi Muki. Isegi peremehed näevad välja ühesugused, rääkimata majadest! On lausa ime, et taks, kellel on enda leidmisega raskusi, teab kohe hoobilt, et see polnud tema, vaid hoopis naabermaja taks, kes laua pealt prae nahka pistis.
Kuigi esmapilgul ei näi Annelinna taks teistest taksidest millegi poolest erinevat, on Annelinna taksi elu ikkagi natuke omamoodi. Nimelt on Annelinna taks suur koer. Tõsi, Annelinna taks ei ole sõna otseses mõttes suur koer, kuid ta on suur koer Annelinnas. Annelinnas ei kohta väga palju taksist suuremaid koeri. Väiksemaid on küll. Võib juhtuda, et suurest Annelinna taksist jalutab ühel päeval mööda tõeliselt suur lambakoer või tõeliselt-tõeliselt suur bernhardiin , kuid taksidele jääb alati võimalus teha nägu, et nad pole seda hiiglast näinud. Nõnda ongi taksid kõige suuremad koerad Annelinnas. Kui ainult need Annelinna kassid ka nii suured poleks...
Naljakas on see, et suure koera, nagu Annelinna taks on, võib vabalt vajaduse korral voodi alla peita. Selline vajadus võib tekkida siis, kui korteriomanik peaks külla tulema, et küsida, ega tema korteris ometi koera peeta. Muidugi ei ole vaja taksi voodi alla ajada, kui elatakse päris oma korteris, mitte üürikorteris. Aga isegi oma korteris elades võib aeg-ajalt tekkida vajadus taks ümber tõsta. Näiteks põrandapesu ajal on mugav hoida taksi kapi otsas.
Annelinna taksi elu on küll mugav, aga mitte kerge. Annelinna taksil võib tekkida probleeme oma isiku kindlaksmääramisega. Kust peab Annelinna taks teadma, et ta pole see teine Annelinna taks, kes elab kõrvalkorteris, või hoopis too, kes elab all korteris? Sellest pole kasu, kui Annelinna taksile teda ennast peeglist näidata: ta näeb ju täpselt samasugune välja, nagu naabritaks! Samuti pole kasu tema nimepidi hüüdmisest, sest tõenäoliselt on ka naabritaksi nimi Muki. Isegi peremehed näevad välja ühesugused, rääkimata majadest! On lausa ime, et taks, kellel on enda leidmisega raskusi, teab kohe hoobilt, et see polnud tema, vaid hoopis naabermaja taks, kes laua pealt prae nahka pistis.
Baa
Baa on loom. Ta on kohe päris päriselt olemas. Ära tunda pole teda sugugi raske. Piisab sellest, kui jätta meelde järgmised olulised asjad.
Baa on ööloom, kellele meeldib ringi liikuda päeval, õhtuti otsib ta toitu ja hommikuti sööb seda.
Baa on nii suur, et palja silmaga on teda raske märgata. Ta võib kapi taha ära kaduda.
Karvastik varieerub helepruunist tumepruunini, mõnikord võib olla see kollane, punane, sinine, roheline, lilla või hoopis valge-musta-triibuline. Igatahes üks on kindel: karvastik on tihe ja hästi läikiv ning võib juhtuda, et see puudub täiesti.
Toidu suhtes on baa pirtsakas. Ta sööb ainult seda, mida parasjagu saada on.
Kui väljas on pime, või te olete liiga täiskasvanud ja seetõttu pole teil võimalik baad näha, siis võite ta eksimatult ära tunda hääle järgi. Baa võib näiteks öelda ”Ammuu!” või ”Auh!” või ”Mjäu!” või ”Krooks!” või ”Siuts!” või ”Emme!”.
Siiani pole õnnestunud inimestel baasid kodustada. Seepärast elavad nad salaja meie kodudes. Ja meie viime neile voodi alla salaja süüa. Niimoodi võime me olla salaja nende lemmikinimesed.
Baa on ööloom, kellele meeldib ringi liikuda päeval, õhtuti otsib ta toitu ja hommikuti sööb seda.
Baa on nii suur, et palja silmaga on teda raske märgata. Ta võib kapi taha ära kaduda.
Karvastik varieerub helepruunist tumepruunini, mõnikord võib olla see kollane, punane, sinine, roheline, lilla või hoopis valge-musta-triibuline. Igatahes üks on kindel: karvastik on tihe ja hästi läikiv ning võib juhtuda, et see puudub täiesti.
Toidu suhtes on baa pirtsakas. Ta sööb ainult seda, mida parasjagu saada on.
Kui väljas on pime, või te olete liiga täiskasvanud ja seetõttu pole teil võimalik baad näha, siis võite ta eksimatult ära tunda hääle järgi. Baa võib näiteks öelda ”Ammuu!” või ”Auh!” või ”Mjäu!” või ”Krooks!” või ”Siuts!” või ”Emme!”.
Siiani pole õnnestunud inimestel baasid kodustada. Seepärast elavad nad salaja meie kodudes. Ja meie viime neile voodi alla salaja süüa. Niimoodi võime me olla salaja nende lemmikinimesed.
Juuni, ära hüppa!
Tere, mina olen Lammas. Mis sinu nimi on?
Mina istun praegu hästi vaikselt köögis ja ootan, millal tarkus tuleb. Mida sina teed?
/Boing-boing-boing.../
Mis see siis nüüd on? Ma arvan, et tarkus see ei ole, mis nõnda hüppab, sest tarkus tuleb väga vaikselt. Kui üldse tuleb.
”Juuni, sina või?”
”Ei!”
”Kes siis?”
”Känguru.”
”Anna andeks, känguru, aga see peab küll eksitus olema. Mul nimelt ei ole kodus ühtegi kängurut!”
”Anna ise ka andeks. Ma siis enam ei hüppa.”
”Ole nii kena, jah.”
/Hops-hops-hops.../
Oi-oi, nüüd vist küll tuleb Juuni.
”Juuni, kas sina?”
”Ei!”
”Känguru, kas sina või? Ära üritagi mind ninapidi vedada! Ega see, kui sa eestimoodi hüppad...”
”Ei, ma pole hoopiski känguru!”
”Kes sa siis oled?”
”Jänes.”
”Jänes?! Kuidas sa tuppa said, jänes? Me ei lase enam Vasjatki sisse...”
”Noh, ma olin õues ja... järsku tunnen - kusagilt tuleb nii head koogilõhna... Siis nägin, ohoo!, aken on lahti. Ja siin ma nüüd olen!”
”Anna andeks, jänes, aga see peab küll eksitus olema, mul ei ole kooki. Ma soojendasin just eilseid makarone... Aga mis mõttes, et aken oli lahti? Oli küll, ainult et ma elan teisel korrusel. Kuidas sa...”
”Hops-hops!”
”Ahsoo.”
/Pots-pots-pots.../
”Juuni, sina või?”
”Jah!”
”Ole kena, Juuni, ära praegu hüppa.”
”Miks ma ei võiks?”
”Sest ma istun ja ootan, millal tarkus tuleb. Kui aga sina siin niiviisi hüppad, siis... vaata... kuidas ma nüüd ütlengi... Sa ei ole eriti arukas konn. Sa räägid igasuguseid jutte, mis pole tõsi, ja sa käsid muudkui lollusi teha. Tarkus ei julge varvastki ukse vahele pista, kui sina siin oled.”
”Anna andeks, Lammas, aga see peab küll eksitus olema. Tarkusel pole ainsatki varvast. See tähendab, et isegi siis, kui mina siin ei hüppaks, ei pistaks tarkus varvast su ukse vahele.”
”Arvad, et pole lootustki?”
”Mkm.”
”Oeh.”
”Ära kurvasta, Lammas! Minul ju on varbad. Ja varvaste vahel on mul ujulestad! Ma võin terve koiva ukse vahelt sisse pista! Aga kuna ma praegu juba olen sees, siis pead sa mu enne välja laskma.”
”Kohe. Nii... Hüppa nüüd!”
/Pots-pots-pots... /
”Kas ma panen vahepeal ukse kinni ka?”
”Pane. Siis on poole huvitavam.”
/Klõks./
Mis siis, kui ma ei lasekski enam Juunit sisse? Siis ma ei teeks enam kunagi midagi rumalat, ega ütleks midagi, mille pärast hiljem häbi on...
/Klõks./
Muidugi lasen ma ta sisse. Vaadake, juba paistabki ukse vahelt üks tore koib, ujulest varvaste vahel...
Karulaul
Kui sa oled karulaps,
siis karumõmm on sinu paps
ja päris kaugelt näha võib,
et karu jagu on sul kõik:
on karukõrvad, karusuu,
karukäpp ja karu muu
(ning see on hoopis teine muu,
kui kirjulehma keeles „Muu!“).
Ja karukäpa talla alt
sa metsa alla mõnusalt
karujalajälgi vead –
selle raja järgi peab
üles leidma karupaps
kus on ta kallis karulaps
siis karumõmm on sinu paps
ja päris kaugelt näha võib,
et karu jagu on sul kõik:
on karukõrvad, karusuu,
karukäpp ja karu muu
(ning see on hoopis teine muu,
kui kirjulehma keeles „Muu!“).
Ja karukäpa talla alt
sa metsa alla mõnusalt
karujalajälgi vead –
selle raja järgi peab
üles leidma karupaps
kus on ta kallis karulaps
Kuhu kaovad sebrad?
Kas olete mõelnud, kuhu kaovad sebrad?
Minuga juhtub alailma, et ühel päeval on sebra mind abivalmilt ootamas ja ma pääsen probleemideta üle tee. Teisel päeval näeb sebra juba natuke kulunud välja, aga üle tee aitab mind ikka. Kolmandal päeval on sebra vaevumärgatav ja neljandal täiesti kadunud nii, et vaata ise, kuidas üle tee saad.
Ei, ma ei räägi neist valgetest juttidest tee peal, mida mööda inimesed üle sõidutee pääsevad. Naljatilgad! Need pole ju päris sebrad! Päris sebrad on nood joonistatud loomad ülekäiguradade ääres, kes on palgatud inimestele ette näitama, kust täpselt üle tee võib minna.
Olen kogu aeg kahtlusatnud, et sebrad on ühed laisad loomad ja üritavad töötegemisest viilida. Arvasin, et nad jalutavad niisama mööda linna ringi, käivad Toomemäel muru söömas, jõe ääres kiikumas või istuvad Küüni tänaval äärekivi peal ning naeravad jalakäijate üle.
Tegelikult on asi hoopis murettekitavam. Täna, kui tube koristasin, leidsin oma kodust sebra.
Võib tunduda naljakas, kui mitte võimatu, et sul on kodus sebra ja sa ise ei tea seda. Tõsi, sebrad ei ole nii väikesed loomad, et neid palja silmaga raske märgata oleks, aga minu kodus võib isegi sebra ära kaduda.
Kuna olin leidnud oma korterist ühe sebra, arvasin, et neid võib rohkemgi olla. Õigesti arvasin. Viisin kõik üheksa sebrat sõidutee äärde tagasi. Loomulikult söötsin sebradel enne kõhu täis ja sügasin neid kõrvade vahelt, selja pealt ja kõhu alt - kuidas keegi soovis.
Selle looga seoses tahaksin kõiki paluda, et te ei astuks sebradele peale! Mul on kuri kahtlus, et sebrad kasutavad just meie tallaaluseid töölt jalgalaskmiseks. Ja kui leiate oma kodust sebra, siis viige ta tagasi!
(Neid sebrasid vist enam ei ole. Aga kunagi olid küll (Tartus). Ülekäiguradade ette olid joonistatud päris sebrade moodi sebrad. Ma üritasin neile alati mitte peale astuda, aga mõnikord, kui liiga kablutasin, astusin kogemata ikka - ja küllap nad nii mu koju sattusidki.)
Minuga juhtub alailma, et ühel päeval on sebra mind abivalmilt ootamas ja ma pääsen probleemideta üle tee. Teisel päeval näeb sebra juba natuke kulunud välja, aga üle tee aitab mind ikka. Kolmandal päeval on sebra vaevumärgatav ja neljandal täiesti kadunud nii, et vaata ise, kuidas üle tee saad.
Ei, ma ei räägi neist valgetest juttidest tee peal, mida mööda inimesed üle sõidutee pääsevad. Naljatilgad! Need pole ju päris sebrad! Päris sebrad on nood joonistatud loomad ülekäiguradade ääres, kes on palgatud inimestele ette näitama, kust täpselt üle tee võib minna.
Olen kogu aeg kahtlusatnud, et sebrad on ühed laisad loomad ja üritavad töötegemisest viilida. Arvasin, et nad jalutavad niisama mööda linna ringi, käivad Toomemäel muru söömas, jõe ääres kiikumas või istuvad Küüni tänaval äärekivi peal ning naeravad jalakäijate üle.
Tegelikult on asi hoopis murettekitavam. Täna, kui tube koristasin, leidsin oma kodust sebra.
Võib tunduda naljakas, kui mitte võimatu, et sul on kodus sebra ja sa ise ei tea seda. Tõsi, sebrad ei ole nii väikesed loomad, et neid palja silmaga raske märgata oleks, aga minu kodus võib isegi sebra ära kaduda.
Kuna olin leidnud oma korterist ühe sebra, arvasin, et neid võib rohkemgi olla. Õigesti arvasin. Viisin kõik üheksa sebrat sõidutee äärde tagasi. Loomulikult söötsin sebradel enne kõhu täis ja sügasin neid kõrvade vahelt, selja pealt ja kõhu alt - kuidas keegi soovis.
Selle looga seoses tahaksin kõiki paluda, et te ei astuks sebradele peale! Mul on kuri kahtlus, et sebrad kasutavad just meie tallaaluseid töölt jalgalaskmiseks. Ja kui leiate oma kodust sebra, siis viige ta tagasi!
(Neid sebrasid vist enam ei ole. Aga kunagi olid küll (Tartus). Ülekäiguradade ette olid joonistatud päris sebrade moodi sebrad. Ma üritasin neile alati mitte peale astuda, aga mõnikord, kui liiga kablutasin, astusin kogemata ikka - ja küllap nad nii mu koju sattusidki.)
Sajajalgsete salajutt
Kaks sajajalgset jalutasid ümber puu.
”Kuule,” tegi üks sajajalgne arglikult teisega juttu, ”mul on mure.”
”Noh?” oli teine sajajalgne valmis sõpra kuulama.
”Tegelikult ma ei tea, kas räägingi...” lõi esimene kõhklema.
”No räägi ikka! Kellele sa veel räägid, kui mitte mulle!” julgustas teda sõber.
”Hea küll, aga luba enne, et see jutt jääb ainult meie kahe vahele!” nõudis esimene sajajalgne.
”See jutt jääb ainult meie kahe vahele,” lubas teine sajajalgne ja juba käristuks muutudes nõudis, ”Räägi nüüd!”
Sajajalgne rääkis: ”Tead, jube piinlik lugu. Eile õhtul enne magamaminekut, kui jalgu pesin... Noh, ma mõtlesin, et loen naljapärast jalad üle ja... Kuidas nüüd öeldagi,” sajajalgne kogus julgust ja ütles siis sosinal, ”Mul ei olegi nii palju jalgu! Saad sa aru - ma ei ole sajajalgne!”
Teine sajajalgne polnudki seda kuuldes üllatunud. Selle asemel, et öelda ”Ooo!” ja silmad pärani ajada, ta hoopis kaisutas sõpra ja ütles: ”Minul ka ei ole, kallis sõber! Minul ka ei ole!”
”Kas tõesti?” päris esimene sajajalgne uskumata, mida tema sõber äsja oli öelnud.
”Tõesti!” kinnitas sõber, ”Ja ma tean veel teisigi, kes on oma jalad üle lugenud: peaaegu kellelgi pole olnud sada jalga! Ainult... Ainult Kustavil on sada. Ma ise kuulsin, kuidas ta oma jalad üle luges ”Üks, kaks, kolm ja sada!” - täpselt nii ta luges. Aga teistel kellelgi ei ole!”
Esimese sajajalgse tuju läks seda kuuldes kohe paremaks. Ta oli juba mõelnud, et on ainuke, kellel on nii vähe jalgu.
”Ja kui vaadata asja postiivsema külje pealt,” püüdis teine sajajalgne nalja visata, ”siis õhtuti saab jalapesuga kiiremini ühele poole!”
Sajajalgsed kõkutasid mõnda aega naerda. Siis aga muutus esimene neist tõsiseks ja päris mureliku häälega: ”Aga inimesed? Mis siis, kui nemad teada saavad?”
”Oh, ära nende pärast muretse,” julgustas teda sõber, ”Pead ainult meeles hoidma, et kui inimene on läheduses, tuleb jalgadega siblida nii kiiresti, kui suudad! Nii kiiresti, et inimene ei jõuaks sinu jalgu üle lugeda! Kas on selge?”
”Jah,” vastas esimene sajajalgne.
”Mis asi sul selge on?” tahtis teine sajajalgne esimese teadmisi kontrollida.
”Kui inimest näen, siis siblin nii kiiresti, et ta ei jõuaks minu jalgu üle lugeda!” vastas sajajalgne hoolsa õpilase kombel.
”Täpselt,” võttis teine sajajalgne jutu ühe sõnaga kokku ja hõikas sõbra tuju tõstmiseks reipal häälel, ”Ära nüüd enam muretse, eks! Viska parem viis!”
Esimene sajajalgne ei visanud. Selle asemel kukkus ta külili. Ühel sajajalgsel ei ole kerge viit visata, sest enne peab ta otsustama, millise jalaga oleks seda kõige lahedam teha.
”Kuule,” tegi üks sajajalgne arglikult teisega juttu, ”mul on mure.”
”Noh?” oli teine sajajalgne valmis sõpra kuulama.
”Tegelikult ma ei tea, kas räägingi...” lõi esimene kõhklema.
”No räägi ikka! Kellele sa veel räägid, kui mitte mulle!” julgustas teda sõber.
”Hea küll, aga luba enne, et see jutt jääb ainult meie kahe vahele!” nõudis esimene sajajalgne.
”See jutt jääb ainult meie kahe vahele,” lubas teine sajajalgne ja juba käristuks muutudes nõudis, ”Räägi nüüd!”
Sajajalgne rääkis: ”Tead, jube piinlik lugu. Eile õhtul enne magamaminekut, kui jalgu pesin... Noh, ma mõtlesin, et loen naljapärast jalad üle ja... Kuidas nüüd öeldagi,” sajajalgne kogus julgust ja ütles siis sosinal, ”Mul ei olegi nii palju jalgu! Saad sa aru - ma ei ole sajajalgne!”
Teine sajajalgne polnudki seda kuuldes üllatunud. Selle asemel, et öelda ”Ooo!” ja silmad pärani ajada, ta hoopis kaisutas sõpra ja ütles: ”Minul ka ei ole, kallis sõber! Minul ka ei ole!”
”Kas tõesti?” päris esimene sajajalgne uskumata, mida tema sõber äsja oli öelnud.
”Tõesti!” kinnitas sõber, ”Ja ma tean veel teisigi, kes on oma jalad üle lugenud: peaaegu kellelgi pole olnud sada jalga! Ainult... Ainult Kustavil on sada. Ma ise kuulsin, kuidas ta oma jalad üle luges ”Üks, kaks, kolm ja sada!” - täpselt nii ta luges. Aga teistel kellelgi ei ole!”
Esimese sajajalgse tuju läks seda kuuldes kohe paremaks. Ta oli juba mõelnud, et on ainuke, kellel on nii vähe jalgu.
”Ja kui vaadata asja postiivsema külje pealt,” püüdis teine sajajalgne nalja visata, ”siis õhtuti saab jalapesuga kiiremini ühele poole!”
Sajajalgsed kõkutasid mõnda aega naerda. Siis aga muutus esimene neist tõsiseks ja päris mureliku häälega: ”Aga inimesed? Mis siis, kui nemad teada saavad?”
”Oh, ära nende pärast muretse,” julgustas teda sõber, ”Pead ainult meeles hoidma, et kui inimene on läheduses, tuleb jalgadega siblida nii kiiresti, kui suudad! Nii kiiresti, et inimene ei jõuaks sinu jalgu üle lugeda! Kas on selge?”
”Jah,” vastas esimene sajajalgne.
”Mis asi sul selge on?” tahtis teine sajajalgne esimese teadmisi kontrollida.
”Kui inimest näen, siis siblin nii kiiresti, et ta ei jõuaks minu jalgu üle lugeda!” vastas sajajalgne hoolsa õpilase kombel.
”Täpselt,” võttis teine sajajalgne jutu ühe sõnaga kokku ja hõikas sõbra tuju tõstmiseks reipal häälel, ”Ära nüüd enam muretse, eks! Viska parem viis!”
Esimene sajajalgne ei visanud. Selle asemel kukkus ta külili. Ühel sajajalgsel ei ole kerge viit visata, sest enne peab ta otsustama, millise jalaga oleks seda kõige lahedam teha.
Laena looma!
”Tere,” ütlesin ja naeratasin vabandavalt, ”Kas te võiksite...”
[Teate ju küll, kui piinlik on minna naabrite käest, keda te veel väga hästi ei tunne, suhkrut laenama! Olin üpris kohmetunud.]
Üritasin uuesti lauset kokku sättida: ”Kas ehk saaksite...” Kui olin asjaga juba nii kaugele jõudnud, polnud mõtet enam keerutada: ”...mulle looma laenata?”
[Kui te mõistate hästi, kuidas selle suhkrulaenamisega on, siis kujutate ehk ette, et loomalaenamine on veel sada korda piinlikusttekitavam. Aga üht päris looma oli mul hädasti vaja.]
”Öelnud kohe, et ”Laena looma, naabrimees!”” teatati mulle naerusel näol. Naabrimees läks teise tuppa ja tõi mulle ühe hundikoera. See oli tema ainuke, aga ta ikkagi laenas.
[Milline lahke mees!]
Võtsin koera, tänasin ja lisasin selgituseks, et mul läheb teda vaid homseni vaja. Ma ei hakanud lubama, et hoolitsen ta eest hästi, sest mul on näost näha, et hoolitsen.
[Mõni ehk arvab, et koer ei ole suhkur ja seetõttu ei saa teda niisama lihtsalt laenata. Ma kinnitan: olen sellest täiesti teadlik! Sellest, et koer ei ole suhkur.]
Sel õhtul külalisi mul ei käinud ja kooki ma ei küpsetanud.
[Te ju arvasite, et laenasin koera, kuna minu juurde olid ootamatult saabunud külalised, ning ma avastasin järsku, et mul ei olegi neile kohvi kõrvale koera näidata? Või et olin hakanud kooki küpsetama ja siis märkasin, et mul pole koera, kes koogi pärast ära sööks? (Suhkrut käiakse naabritelt harilikult just neil kahel põhjusel küsimas.)]
Sel õhtul käisin ma hoopiski koeraga väljas jalutamas ja silitasin terve nädala isu täis. Hommikul viisin koera tagasi ja lubasin, et kui naabrimehel mõnikord päris loomast väheks jääb, võin talle lahkelt laenata neid, kes mul vannis elavad*.
*Kes aru ei saa, pole lugenud mu juttu "Kes mul vannis elavad".
[Teate ju küll, kui piinlik on minna naabrite käest, keda te veel väga hästi ei tunne, suhkrut laenama! Olin üpris kohmetunud.]
Üritasin uuesti lauset kokku sättida: ”Kas ehk saaksite...” Kui olin asjaga juba nii kaugele jõudnud, polnud mõtet enam keerutada: ”...mulle looma laenata?”
[Kui te mõistate hästi, kuidas selle suhkrulaenamisega on, siis kujutate ehk ette, et loomalaenamine on veel sada korda piinlikusttekitavam. Aga üht päris looma oli mul hädasti vaja.]
”Öelnud kohe, et ”Laena looma, naabrimees!”” teatati mulle naerusel näol. Naabrimees läks teise tuppa ja tõi mulle ühe hundikoera. See oli tema ainuke, aga ta ikkagi laenas.
[Milline lahke mees!]
Võtsin koera, tänasin ja lisasin selgituseks, et mul läheb teda vaid homseni vaja. Ma ei hakanud lubama, et hoolitsen ta eest hästi, sest mul on näost näha, et hoolitsen.
[Mõni ehk arvab, et koer ei ole suhkur ja seetõttu ei saa teda niisama lihtsalt laenata. Ma kinnitan: olen sellest täiesti teadlik! Sellest, et koer ei ole suhkur.]
Sel õhtul külalisi mul ei käinud ja kooki ma ei küpsetanud.
[Te ju arvasite, et laenasin koera, kuna minu juurde olid ootamatult saabunud külalised, ning ma avastasin järsku, et mul ei olegi neile kohvi kõrvale koera näidata? Või et olin hakanud kooki küpsetama ja siis märkasin, et mul pole koera, kes koogi pärast ära sööks? (Suhkrut käiakse naabritelt harilikult just neil kahel põhjusel küsimas.)]
Sel õhtul käisin ma hoopiski koeraga väljas jalutamas ja silitasin terve nädala isu täis. Hommikul viisin koera tagasi ja lubasin, et kui naabrimehel mõnikord päris loomast väheks jääb, võin talle lahkelt laenata neid, kes mul vannis elavad*.
*Kes aru ei saa, pole lugenud mu juttu "Kes mul vannis elavad".
Kes mul vannis elavad
Ma tahaksin endale väga koera. Suurt ja karvast.
Kui koera ei saa, siis tahaksin kassi. Suurt ja karvast.
Kui kassi ei tohi, siis võtaksin jänese. Lontis kõrvadega, suure ja karvase.
Kui jänest ka ei lubata, siis lepiksin kasvõi viirpapagoiga. Peaasi, et ta oleks suur ja karvane.
Siiani pole ma ühtegi neist endale saanud. Põhjenduseks öeldakse mulle, et ühetoalisesse üürikorterisse ei saa loomi võtta. Lihtsalt ei saa ja kõik! Mis põhjus see selline on? Igaks juhuks küsin ma iga päev uuesti üle, võib-olla täna juba võib. Või homme, või ülehomme...
Aga see-eest elab mul vannitoas paar looma. Seal ju ikka tohib. Neil on ringijooksmiseks vannis palju ruumi, vee saavad ise kätte, söögiks on seebivaht ja puhtustki on seal kerge hoida.
On päris tavaline, et vannitoas peetakse krokodilli, jõehobu, hüljest või vesirotti. Natuke haruldasemad on vesikirp ja kuldkalad (need õiged). Minul on nad kõik olemas.
Kuldkalad on väga praktilised lemmikloomad. Neid läheb tarvis siis, kui mõni suuremat sorti soov on. Näiteks eile tahtsin ma väga jäätist ja täna hommikul soovisin, et ma ei peaks oma hambaid pesema (vihjena ütlen, et mul on siiani hambad pesemata).
Veel elab mul vannis vesipühvel. Selline pisike ja armas. Mõnikord võtan ta ööseks kaissu. Enda padja peale ja enda teki alla. Aga sellest ei tohi kõva häälega rääkida.
Kunagi oli mul ka elevant, kuid tema kadus ära. Ma arvan, et ta elab nüüd pesumasina sees. Võib muidugi olla, et ta läks hoopis kraanikausi alla või peegli taha, aga ma ei tahaks seda hästi uskuda, sest mida ta seal ikka teeks.
Lindudest on mul ainult tuttpütt ja sinikaelpart. Viimase tõin tiigi äärest. Mitte vägisi. Ta ise küsis, kas tohib kaasa tulla. Loomulikult ma ei keelanud.
Omavoliliselt on minu lemmikloomade sekka tekkinud konn. Krooniga. Väidab, et on tegelikult prints ja norib musi. Ma saan ju aru küll, et tal on hoopis keskmisest suurem tähelepanuvajadus ja ta tahab natuke rohkem hellust. Seetõttu teen talle iga päev kolm korda pai ja kaks korda kallistan.
Kui ma ühetoalisest üürikorterist ära kolin, kahetoalisesse, siis võtan ma endale kindlasti koera. Suure ja karvase. Ning kassi, jänese, hamstri, mõned rotid, papagoi, ühe väikese sea ja võib-olla lehma ka.
Kui koera ei saa, siis tahaksin kassi. Suurt ja karvast.
Kui kassi ei tohi, siis võtaksin jänese. Lontis kõrvadega, suure ja karvase.
Kui jänest ka ei lubata, siis lepiksin kasvõi viirpapagoiga. Peaasi, et ta oleks suur ja karvane.
Siiani pole ma ühtegi neist endale saanud. Põhjenduseks öeldakse mulle, et ühetoalisesse üürikorterisse ei saa loomi võtta. Lihtsalt ei saa ja kõik! Mis põhjus see selline on? Igaks juhuks küsin ma iga päev uuesti üle, võib-olla täna juba võib. Või homme, või ülehomme...
Aga see-eest elab mul vannitoas paar looma. Seal ju ikka tohib. Neil on ringijooksmiseks vannis palju ruumi, vee saavad ise kätte, söögiks on seebivaht ja puhtustki on seal kerge hoida.
On päris tavaline, et vannitoas peetakse krokodilli, jõehobu, hüljest või vesirotti. Natuke haruldasemad on vesikirp ja kuldkalad (need õiged). Minul on nad kõik olemas.
Kuldkalad on väga praktilised lemmikloomad. Neid läheb tarvis siis, kui mõni suuremat sorti soov on. Näiteks eile tahtsin ma väga jäätist ja täna hommikul soovisin, et ma ei peaks oma hambaid pesema (vihjena ütlen, et mul on siiani hambad pesemata).
Veel elab mul vannis vesipühvel. Selline pisike ja armas. Mõnikord võtan ta ööseks kaissu. Enda padja peale ja enda teki alla. Aga sellest ei tohi kõva häälega rääkida.
Kunagi oli mul ka elevant, kuid tema kadus ära. Ma arvan, et ta elab nüüd pesumasina sees. Võib muidugi olla, et ta läks hoopis kraanikausi alla või peegli taha, aga ma ei tahaks seda hästi uskuda, sest mida ta seal ikka teeks.
Lindudest on mul ainult tuttpütt ja sinikaelpart. Viimase tõin tiigi äärest. Mitte vägisi. Ta ise küsis, kas tohib kaasa tulla. Loomulikult ma ei keelanud.
Omavoliliselt on minu lemmikloomade sekka tekkinud konn. Krooniga. Väidab, et on tegelikult prints ja norib musi. Ma saan ju aru küll, et tal on hoopis keskmisest suurem tähelepanuvajadus ja ta tahab natuke rohkem hellust. Seetõttu teen talle iga päev kolm korda pai ja kaks korda kallistan.
Kui ma ühetoalisest üürikorterist ära kolin, kahetoalisesse, siis võtan ma endale kindlasti koera. Suure ja karvase. Ning kassi, jänese, hamstri, mõned rotid, papagoi, ühe väikese sea ja võib-olla lehma ka.
Tavaline taks
On tavaline taks,
et tavaline taks
päevas korda kaks
saab üsna mustaks.
Siis tuleb võtta taks,
nii umbes korda kaks,
ja vannivees naks
ta pesta puhtaks.
et tavaline taks
päevas korda kaks
saab üsna mustaks.
Siis tuleb võtta taks,
nii umbes korda kaks,
ja vannivees naks
ta pesta puhtaks.
Wednesday, February 11, 2009
Katsejänes
Joosep oli katsejänes. Ta katsus järele, mis tunne on jänes olla.
Joosepi ema ja isa ei kiitnud seda heaks. Nad ei mõistnud, miks üks loom, kes on karuna sündinud, peaks tahtma äkki jäneseks hakata. Joosep ise sai sellest hästi aru: talle maitsesid üle kõige porgandid.
Küll proovisid vanemad Joosepit erinevate maiuspaladega meelitada. Nad pakkusid pojale kala, marju ja mett, kuid kõik lükati tagasi ja pakutud roogade asemel nõudis Joosep hoopis porgandit.
Vanemad arutasid seda asja nii- ja naapidi. Iseenesest ei olnud ju olukord kuigi hull: karud on segatoidulised loomad ja miks ei võiks nende menüüsse kuuluda porgand. Kui poleks Joosepil ainult seda ringikalpsamise kommet olnud! Joosep oli jänesehaakide tegemises lausa meister ja seda naabrite eest juba varjata ei saanud.
Nõnda ei jäänudki emal ja isal üle muud, kui anda Joosepile luba jäneseks hakata.
*
Pontu oli jahikoer ja Pontu peremees oli jahimees. Täna pidid nad jänesejahile minema. Pontule see idee ei meeldinud, aga vastu hakata ka ei saanud.
Peremees võttis püssi selga ja Pontule andis kandamiks kotitäie porgandeid. Pontu ülesandeks oli porganditega jänesed kohale meelitada.
Kui nad metsa jõudsid, laotas Pontu porgandid põõsa ette maha. Ise kükitas sinna samasse ja hakkas jäneseid hüüdma. Peremees läks põõsa taha peitu.
Pontu hüüdis ja hüüdis, kuid jäneseid ei tulnud. Jäneseid ei tulnud kunagi: nad olid selleks liiga arad.
*
Metsas olid porgandid haruldased. Porgandeid võis saada ainult jäneste kaudu, kes neid metsa salaja sisse tõid. Seetõttu polnud Joosepi jäneseelu sugugi kerge.
Ühel päeval juhtus ime: keset metsa vedeles maas suur hunnik porgandeid! Porgandite kõrval istus aga koerake, kes lahkesti sööma kutsus.
Joosepil polnud kombeks lasta ennast kaua kutsuda. Ta kalpsas porgandite juurde ja hakkas sööma.
Joosepi ema ja isa ei kiitnud seda heaks. Nad ei mõistnud, miks üks loom, kes on karuna sündinud, peaks tahtma äkki jäneseks hakata. Joosep ise sai sellest hästi aru: talle maitsesid üle kõige porgandid.
Küll proovisid vanemad Joosepit erinevate maiuspaladega meelitada. Nad pakkusid pojale kala, marju ja mett, kuid kõik lükati tagasi ja pakutud roogade asemel nõudis Joosep hoopis porgandit.
Vanemad arutasid seda asja nii- ja naapidi. Iseenesest ei olnud ju olukord kuigi hull: karud on segatoidulised loomad ja miks ei võiks nende menüüsse kuuluda porgand. Kui poleks Joosepil ainult seda ringikalpsamise kommet olnud! Joosep oli jänesehaakide tegemises lausa meister ja seda naabrite eest juba varjata ei saanud.
Nõnda ei jäänudki emal ja isal üle muud, kui anda Joosepile luba jäneseks hakata.
*
Pontu oli jahikoer ja Pontu peremees oli jahimees. Täna pidid nad jänesejahile minema. Pontule see idee ei meeldinud, aga vastu hakata ka ei saanud.
Peremees võttis püssi selga ja Pontule andis kandamiks kotitäie porgandeid. Pontu ülesandeks oli porganditega jänesed kohale meelitada.
Kui nad metsa jõudsid, laotas Pontu porgandid põõsa ette maha. Ise kükitas sinna samasse ja hakkas jäneseid hüüdma. Peremees läks põõsa taha peitu.
Pontu hüüdis ja hüüdis, kuid jäneseid ei tulnud. Jäneseid ei tulnud kunagi: nad olid selleks liiga arad.
*
Metsas olid porgandid haruldased. Porgandeid võis saada ainult jäneste kaudu, kes neid metsa salaja sisse tõid. Seetõttu polnud Joosepi jäneseelu sugugi kerge.
Ühel päeval juhtus ime: keset metsa vedeles maas suur hunnik porgandeid! Porgandite kõrval istus aga koerake, kes lahkesti sööma kutsus.
Joosepil polnud kombeks lasta ennast kaua kutsuda. Ta kalpsas porgandite juurde ja hakkas sööma.
Kui Vasja käis külas
Ta istus juba ukse ees, kui koju jõudsime. Me ei pööranud sellele erilist tähelepanu, sest ta ikka istub seal. Tervitasime teda, tema teretas vastu. Kõik oli täpselt nii nagu alati ja meil ei tekkinud hetkekski kahtlust, et ta midagi sellist plaanib!
[Minul muidugi tekkis väike kahtlus. Tegelikult oli see hoopis lootus ja see tekib mul igakord, kui ta seal nõnda istub. Ma loodan, et ma ei teinud seda meelega, et ta sisse pääses. Aga mul on hea meel, et ma seda kogemata tegin.]
Jah, ta pääses sisse! Meie ei kutsunud. Ja mina ei olnud selles üldse süüdi. Ta jooksis voodi alla ja see ei teinud mulle üldse lõbu. Otse vastupidi: ma pahandasin ta peale ja ohkisin, et mis siis nüüd küll saab!
[Ja kui teised ei näinud, siis ma itsitasin.]
Mu kallis mees ajas teda taga ja üritas teda voodi alt kätte saada. Kuid oh ime: Vasja oli kadunud kui vits vette! Mina arvasin, et kindlasti peitis ta end voodi all oleva koli sisse lihtsalt ära.
[Te ju mõistate, et tegelikult ei saanud siin midagi nii lihtsat ja kõigile arusaadavat olla. Voodi all on pealtnäha tõepoolest täiesti harilik koli. Seal on viiul, vana arvuti, riidekott ja muu voodialune kraam. Aga kui teha ennast väga väikeseks ja pugeda kogu selle kraami vahelt läbi voodialuse kõige kaugemasse nurka, siis on seal hoopis... Ühesõnaga minge vaadake ise! Ja selle tõttu oligi ühel hetkel Vasja kadunud.]
Teisel hetkel ilmus Vasja jälle välja. Aga ära minna ta ei tahtnud. Mina hõikasin mehele: ”Püüa! Püüa nüüd! Nüüd saad ta kätte!”
[Küll on hea, et mu mees pole sportlane! Ta ei saanud Vasjat kätte.]
Mu mees ei ole kiire, aga see-eest on ta nutikas. Tal tuli suurepärane mõte võtta meie koristamata köögist (milline häbilugu - koristamata köök!) tühi vorstipaber ja hakata sellega Vasjat ukse poole meelitama.
[Milline häbilugu - meelitada Vasjat TÜHJA vorstipaberiga! Natukene austust, palun! Oleks siis võinud ikka vorst ka olla, kui oli nii kangesti vaja teda toast välja saada. Aga vorsti ei olnud. Vähemalt polnud see segamini köögist kergestileitav (kööki koristatakse siis, kui olulisemad asjad tehtud).]
Vasja ei reageerinud vorstipaberi peale.
[Vasja naeris tühja paberi üle. Ja mina naersin mehe üle. Sellel hetkel kerkis esile pisike kiusupunn-mina. Kiusupunn küsis:]
”Miks sa teda sülle ei võta? Ta seisab ju otse sinu kõrval... Võta ta sülle!”
[Ma teadsin, et ta ei julge. Kiusupunn naeris juba ette ära...]
”Ma ei julge! Äkki ta hammustab mind! Või küünistab,” ütles mees.
[...ja kiusupunn naeris tagantjärele ka. Siis läks kiusupunn ära ja tuli hoopis kangelane-mina. Kangelane naeris ”Hohohoo!” ja haaras Vasja ise sülle. Vasja lõi nurru ja selle peale läks kangelane ka ära (sest kangelased pole mingid memmekad, kellele kassid meeldivad).]
Tõstsin Vasja trepikotta tagasi ja ütlesin mehele, et ta peaks ehk naabritega rääkima minema: see ei ole normaalne, et nende kass niimoodi teiste korteris käib!
[Minul muidugi tekkis väike kahtlus. Tegelikult oli see hoopis lootus ja see tekib mul igakord, kui ta seal nõnda istub. Ma loodan, et ma ei teinud seda meelega, et ta sisse pääses. Aga mul on hea meel, et ma seda kogemata tegin.]
Jah, ta pääses sisse! Meie ei kutsunud. Ja mina ei olnud selles üldse süüdi. Ta jooksis voodi alla ja see ei teinud mulle üldse lõbu. Otse vastupidi: ma pahandasin ta peale ja ohkisin, et mis siis nüüd küll saab!
[Ja kui teised ei näinud, siis ma itsitasin.]
Mu kallis mees ajas teda taga ja üritas teda voodi alt kätte saada. Kuid oh ime: Vasja oli kadunud kui vits vette! Mina arvasin, et kindlasti peitis ta end voodi all oleva koli sisse lihtsalt ära.
[Te ju mõistate, et tegelikult ei saanud siin midagi nii lihtsat ja kõigile arusaadavat olla. Voodi all on pealtnäha tõepoolest täiesti harilik koli. Seal on viiul, vana arvuti, riidekott ja muu voodialune kraam. Aga kui teha ennast väga väikeseks ja pugeda kogu selle kraami vahelt läbi voodialuse kõige kaugemasse nurka, siis on seal hoopis... Ühesõnaga minge vaadake ise! Ja selle tõttu oligi ühel hetkel Vasja kadunud.]
Teisel hetkel ilmus Vasja jälle välja. Aga ära minna ta ei tahtnud. Mina hõikasin mehele: ”Püüa! Püüa nüüd! Nüüd saad ta kätte!”
[Küll on hea, et mu mees pole sportlane! Ta ei saanud Vasjat kätte.]
Mu mees ei ole kiire, aga see-eest on ta nutikas. Tal tuli suurepärane mõte võtta meie koristamata köögist (milline häbilugu - koristamata köök!) tühi vorstipaber ja hakata sellega Vasjat ukse poole meelitama.
[Milline häbilugu - meelitada Vasjat TÜHJA vorstipaberiga! Natukene austust, palun! Oleks siis võinud ikka vorst ka olla, kui oli nii kangesti vaja teda toast välja saada. Aga vorsti ei olnud. Vähemalt polnud see segamini köögist kergestileitav (kööki koristatakse siis, kui olulisemad asjad tehtud).]
Vasja ei reageerinud vorstipaberi peale.
[Vasja naeris tühja paberi üle. Ja mina naersin mehe üle. Sellel hetkel kerkis esile pisike kiusupunn-mina. Kiusupunn küsis:]
”Miks sa teda sülle ei võta? Ta seisab ju otse sinu kõrval... Võta ta sülle!”
[Ma teadsin, et ta ei julge. Kiusupunn naeris juba ette ära...]
”Ma ei julge! Äkki ta hammustab mind! Või küünistab,” ütles mees.
[...ja kiusupunn naeris tagantjärele ka. Siis läks kiusupunn ära ja tuli hoopis kangelane-mina. Kangelane naeris ”Hohohoo!” ja haaras Vasja ise sülle. Vasja lõi nurru ja selle peale läks kangelane ka ära (sest kangelased pole mingid memmekad, kellele kassid meeldivad).]
Tõstsin Vasja trepikotta tagasi ja ütlesin mehele, et ta peaks ehk naabritega rääkima minema: see ei ole normaalne, et nende kass niimoodi teiste korteris käib!
Lammas laokil
”Kelle lammas sa oled?” küsis lillelise kübaraga naine lamba käest.
”Kelle lammas sa ise oled?” päris lammas vastu.
Naine ei saanud säärasest küsimisest aru. Talle tundus, et see küsimine oli täiesti ebaloogiline ja võib-olla koguni solvav. Lillelise kübaraga naine jättis lamba igaks juhuks rahule ja läks oma teed.
Lammas ei saanud säärasest minemajalutamisest aru. Talle tundus, et heast peast äraminemine oli täiesti ebaloogiline ja võib-olla koguni solvav.
Lillelise kübaraga naine ei olnud ainuke, kes keset linna kõndiva lamba vastu huvi tundis. Oleks siis, et lambaga oleks keegi kaasas olnud! Peremees või lambakoer... Aga üksi kõndiv lammas oli igal juhul kahtlane. Kui hoolega järele mõelda, siis pole üksi kõndivas lambas midagi imelikku. Lambal on silmad, neli jalga ja piisavalt mõistust, et jalgu silmade järgi üksteise ette ja kõrvale sättida, nii nagu parasjagu vaja. Kuid inimesed tänaval ei mõelnud järele, seetõttu muutusid nad murelikuks.
”Kelle lammas sa oled?” küsiti jälle lamba käest. Küsijaks oli lillelise kleidiga tüdruk. Tüdrukul ei olnud täna ema kaasas. Oli hoopis isa. Seega oli tüdrukul väike lootus, et ta võib lamba endale saada, kui too pole kellegi oma.
Lammas ei hakanud pärima, kelle lammas tüdruk ise on, kuigi ta oleks teada tahtnud küll. Selle asemel ütles ta: ”Olen Jutu lammas.”
”Jutu lammas?” imestas tüdruk, ”Ma pole päris kindel, aga mulle tundub, et sa ei saa olla Jutu lammas.”
Lammast tüdruku uskumatus ei kõigutanud. ”Mulle ükskord öeldi, et olen Jutu lammas. Küllap see siis nii on.”
”Loll lammas!” teatas tüdruk häälega, nagu tema teaks, ”Ära usu kõike, mida sulle räägitakse!”
Lammas ei uskunudki, mida tüdruk rääkis, ja tegi vehkat enne, kui hilja.
”Kuule, sa oled ju MINU lammas!” hõikas lillelise naeratusega tegelane lambale. See tegelane olin mina ja kui täpne olla, siis oli minu naeratus võililleline (ma olin just käinud võililli nuusutamas ja natuke maitsmas ka).
”Minu Jutu!” hõiskas lammas ja kukkus mind kallistama.
Tõsi on, et Jutu ma pole. Mul on hoopis teistsugune nimi. Kuid selles, et lammas on minu, olen ma päris kindel. Nii nagu selleski, et mina olen lamba oma.
”Kelle lammas sa ise oled?” päris lammas vastu.
Naine ei saanud säärasest küsimisest aru. Talle tundus, et see küsimine oli täiesti ebaloogiline ja võib-olla koguni solvav. Lillelise kübaraga naine jättis lamba igaks juhuks rahule ja läks oma teed.
Lammas ei saanud säärasest minemajalutamisest aru. Talle tundus, et heast peast äraminemine oli täiesti ebaloogiline ja võib-olla koguni solvav.
Lillelise kübaraga naine ei olnud ainuke, kes keset linna kõndiva lamba vastu huvi tundis. Oleks siis, et lambaga oleks keegi kaasas olnud! Peremees või lambakoer... Aga üksi kõndiv lammas oli igal juhul kahtlane. Kui hoolega järele mõelda, siis pole üksi kõndivas lambas midagi imelikku. Lambal on silmad, neli jalga ja piisavalt mõistust, et jalgu silmade järgi üksteise ette ja kõrvale sättida, nii nagu parasjagu vaja. Kuid inimesed tänaval ei mõelnud järele, seetõttu muutusid nad murelikuks.
”Kelle lammas sa oled?” küsiti jälle lamba käest. Küsijaks oli lillelise kleidiga tüdruk. Tüdrukul ei olnud täna ema kaasas. Oli hoopis isa. Seega oli tüdrukul väike lootus, et ta võib lamba endale saada, kui too pole kellegi oma.
Lammas ei hakanud pärima, kelle lammas tüdruk ise on, kuigi ta oleks teada tahtnud küll. Selle asemel ütles ta: ”Olen Jutu lammas.”
”Jutu lammas?” imestas tüdruk, ”Ma pole päris kindel, aga mulle tundub, et sa ei saa olla Jutu lammas.”
Lammast tüdruku uskumatus ei kõigutanud. ”Mulle ükskord öeldi, et olen Jutu lammas. Küllap see siis nii on.”
”Loll lammas!” teatas tüdruk häälega, nagu tema teaks, ”Ära usu kõike, mida sulle räägitakse!”
Lammas ei uskunudki, mida tüdruk rääkis, ja tegi vehkat enne, kui hilja.
”Kuule, sa oled ju MINU lammas!” hõikas lillelise naeratusega tegelane lambale. See tegelane olin mina ja kui täpne olla, siis oli minu naeratus võililleline (ma olin just käinud võililli nuusutamas ja natuke maitsmas ka).
”Minu Jutu!” hõiskas lammas ja kukkus mind kallistama.
Tõsi on, et Jutu ma pole. Mul on hoopis teistsugune nimi. Kuid selles, et lammas on minu, olen ma päris kindel. Nii nagu selleski, et mina olen lamba oma.
Vantsijad
Vantsijad ei ole mingid imeloomad. Vantsijad on Vantside Fännklubi liikmed. Selleks, et saada Vantside Fännklubi liikmeks, võib olla ükskõik mis loom. Ja kuigi Vantside Fännklubi liimeid kutsutakse rahvakeeli elevantide "ahvijateks", ei ole tegelikult ahvidel liikmekssaamisel eesõigusi.
Vantsijad jumaldavad elevante ja tahavad olla kõiges nende moodi. Kõvematel vantsijatel on suur kasv, suured kõrvad ja miski, mis ähmaselt meenutab lonti. Aga peamine on siiski pime armastus elevantide vastu.
Enamus vantsijatest pole kunagi elevante näinud. Isegi pildi pealt mitte. Nad ei tea, kus elevandid elavad, mida nad söövad ja kuidas nad tegelikult välja näevad. Nad on kuulnud vantside suurest kasvust, suurtest kõrvadest ja londist, aga igaüks tõlgendab neid kolme omadust oma fantaasia järgi.
Paljud närilised arvavad, et elevandid on sama hiiglaslikud kui kassid. Seetõttu ei jõua nad kasvu suhtes sugugi kokkuleppele vantsijatest lehmadega, kelle arvates elevandid võiksid olla keskmise mäe suurused.
Jänesed leiavad, et nad on kõige eeskujulikumad vantsijad üldse: neil on sama suured kõrvad nagu elevantidel endil. Paljud on jänestele vastu vaielnud väites, et pikad kõrvad ei tähenda ilmtingimata suuri kõrvu. Harilikult teatavad jänesed seepeale, et ilmtingimata ei pea tõesti pikad kõrvad tähendama suuri kõrvu, aga mõnikord võivad tähendada küll.
Seda, mis on lont, teavad ainult need vantsijad, kes on elevante oma silmaga näinud. Ülejäänud vantsijatel pole londi väljanägemisest ja kasutamisest õrna aimugi. Kõige sagedamini kannavad vantsijad "lonti" oma taga ja kasutavad seda liputamiseks. Uuendusmeelsemad vantsijad on Vantsijate Fännklubi suvepäevadele lontide pähe toonud igasugust kraami: alustades triibulistest riideribadest (mida saab endale selga panna, pähe siduda ja masti tõmmata) ning lõpetades leitud taara ja konservikarpidega (mida on hea ajaviiteks lakkuda).
* * *
Ükskord tuli Vantside Fännklubi peakontorisse suurt kasvu, kapsalehe taoliste kõrvade ja inetult väljaveninud ninaga uimane tegelane ja küsis: "Aga miks just elevandid?" Küsijal paluti viisakalt lahkuda ja usinate vantsijate tööd mitte segada.
Vantsijad jumaldavad elevante ja tahavad olla kõiges nende moodi. Kõvematel vantsijatel on suur kasv, suured kõrvad ja miski, mis ähmaselt meenutab lonti. Aga peamine on siiski pime armastus elevantide vastu.
Enamus vantsijatest pole kunagi elevante näinud. Isegi pildi pealt mitte. Nad ei tea, kus elevandid elavad, mida nad söövad ja kuidas nad tegelikult välja näevad. Nad on kuulnud vantside suurest kasvust, suurtest kõrvadest ja londist, aga igaüks tõlgendab neid kolme omadust oma fantaasia järgi.
Paljud närilised arvavad, et elevandid on sama hiiglaslikud kui kassid. Seetõttu ei jõua nad kasvu suhtes sugugi kokkuleppele vantsijatest lehmadega, kelle arvates elevandid võiksid olla keskmise mäe suurused.
Jänesed leiavad, et nad on kõige eeskujulikumad vantsijad üldse: neil on sama suured kõrvad nagu elevantidel endil. Paljud on jänestele vastu vaielnud väites, et pikad kõrvad ei tähenda ilmtingimata suuri kõrvu. Harilikult teatavad jänesed seepeale, et ilmtingimata ei pea tõesti pikad kõrvad tähendama suuri kõrvu, aga mõnikord võivad tähendada küll.
Seda, mis on lont, teavad ainult need vantsijad, kes on elevante oma silmaga näinud. Ülejäänud vantsijatel pole londi väljanägemisest ja kasutamisest õrna aimugi. Kõige sagedamini kannavad vantsijad "lonti" oma taga ja kasutavad seda liputamiseks. Uuendusmeelsemad vantsijad on Vantsijate Fännklubi suvepäevadele lontide pähe toonud igasugust kraami: alustades triibulistest riideribadest (mida saab endale selga panna, pähe siduda ja masti tõmmata) ning lõpetades leitud taara ja konservikarpidega (mida on hea ajaviiteks lakkuda).
* * *
Ükskord tuli Vantside Fännklubi peakontorisse suurt kasvu, kapsalehe taoliste kõrvade ja inetult väljaveninud ninaga uimane tegelane ja küsis: "Aga miks just elevandid?" Küsijal paluti viisakalt lahkuda ja usinate vantsijate tööd mitte segada.
Pugeja kits
Pugeja kits on täiesti võimatu! Ta muudkui poeb ja poeb ja poeb... Ning mitte miski ei aita!
Kui Teil on kodus pugeja kits, siis Te teate, et mõnikord, kui olete temaga õues jalutamas, võib teiste inimeste ees päris piinlik hakata. Siis näevad kõik, kuidas ta poeb! Ja mis veel hullem - KUHU ta poeb!
Pugeja kits võib pugeda põõsasse. Ja põõsast välja ta enam tulla ei taha. Mitte enne, kui kõht on tühjaks läinud.
Talvisel ajal kaevub ta lumehange ja kui seal külm hakkab, üritab ta pugeda mõnda soojemasse kohta. Soojemat kohta otsides ei mõtle ta, kas see koht on ka sobilik. Ta poeb sinna, kus on soe ja mõnus. Näiteks võõraste inimeste autodesse, kui uksed on lahti unustatud, või võõraste inimeste põue.
Kuna kits ise on parajalt suur (nagu kitsed ikka), aga inimesed on... noh, nemad on ka parajalt suured, aga mitte piisavalt suured, et nad saaksid oma põues hoida üht kitsemõõtu kitse, siis võib kergesti tüli tekkida. Sellises olukorras tulevad appi präänikud ja marmelaad.
Kui pugeja kits on pugenud põue kellelegi, kes sellest hästi aru saada ei taha, pakkuge nördinud inimesele präänikut. Kui präänik ei aita, jätke see inimene sinnapaika (tema puhul ei aita järelikult miski!) ja keskenduge kitsele.
Võtke tükike marmelaadi ja pistke see kitsele nina alla. Kits armastab marmelaadi ja nii saate ta põuest kätte. Aga te peate olema valvas, sest kits sööb oma marmelaaditüki ruttu ära ja hakkab siis pugemiseks uut põue otsima.
Kodus on kitsega kergem. Tõsi, ka toas poeb ta igale poole, kuhu pugeda annab, aga siin ei pea te muretsema teiste inimeste vangutavate peade pärast. Ja külalisi, kes ikka mõnikord käivad, saab ette hoiatada. Näiteks minul on ukse peal silt:
”ETTEVAATUST - PUGEJA KITS!
Palume enne sisenemist veenduda, et kõik takjakinnised, trukid, nööbid ja lukud Teie riietel oleksid suletud ja et Teie põues ei oleks marmelaadi!”
Selliste ettevaatusabinõude tarvituselevõtt ei aita muidugi täielikult kitse pugemise vastu. Kui kitsel ei ole võimalik pugeda põue, siis poeb ta sülle. Süllepugemise vastu saab ainult kahe nipiga.
Üks võimalus on seista püsti. Sellisel juhul tiirutab kits küll vahetpidamata külalise ümber, aga pugeda ta ei saa.
Teine võimalus on olla ebameeldiv inimene. Ebameeldivate inimeste sülle kits pugeda ei taha. Mille peale need inimesed loomulikult solvuvad. Nii et häda on igat pidi - poeb siis kits, või ei poe.
Vanasti, kui pugejaid kitsi peeti kodudes vähem ja neid nii hästi ei tuntud, arvati, et pugejad kitsed poevad, sest neil on probleem. Nende probleem seisnevat selles, et nad polevat saanud nii palju tähelepanu ja armastust, kui vaja. Tänapäeval teatakse, et see ei ole nii. Pugejad kitsed poevad, sest oma päritolult on nad uruloomad.
Kui Teil on kodus pugeja kits, siis Te teate, et mõnikord, kui olete temaga õues jalutamas, võib teiste inimeste ees päris piinlik hakata. Siis näevad kõik, kuidas ta poeb! Ja mis veel hullem - KUHU ta poeb!
Pugeja kits võib pugeda põõsasse. Ja põõsast välja ta enam tulla ei taha. Mitte enne, kui kõht on tühjaks läinud.
Talvisel ajal kaevub ta lumehange ja kui seal külm hakkab, üritab ta pugeda mõnda soojemasse kohta. Soojemat kohta otsides ei mõtle ta, kas see koht on ka sobilik. Ta poeb sinna, kus on soe ja mõnus. Näiteks võõraste inimeste autodesse, kui uksed on lahti unustatud, või võõraste inimeste põue.
Kuna kits ise on parajalt suur (nagu kitsed ikka), aga inimesed on... noh, nemad on ka parajalt suured, aga mitte piisavalt suured, et nad saaksid oma põues hoida üht kitsemõõtu kitse, siis võib kergesti tüli tekkida. Sellises olukorras tulevad appi präänikud ja marmelaad.
Kui pugeja kits on pugenud põue kellelegi, kes sellest hästi aru saada ei taha, pakkuge nördinud inimesele präänikut. Kui präänik ei aita, jätke see inimene sinnapaika (tema puhul ei aita järelikult miski!) ja keskenduge kitsele.
Võtke tükike marmelaadi ja pistke see kitsele nina alla. Kits armastab marmelaadi ja nii saate ta põuest kätte. Aga te peate olema valvas, sest kits sööb oma marmelaaditüki ruttu ära ja hakkab siis pugemiseks uut põue otsima.
Kodus on kitsega kergem. Tõsi, ka toas poeb ta igale poole, kuhu pugeda annab, aga siin ei pea te muretsema teiste inimeste vangutavate peade pärast. Ja külalisi, kes ikka mõnikord käivad, saab ette hoiatada. Näiteks minul on ukse peal silt:
”ETTEVAATUST - PUGEJA KITS!
Palume enne sisenemist veenduda, et kõik takjakinnised, trukid, nööbid ja lukud Teie riietel oleksid suletud ja et Teie põues ei oleks marmelaadi!”
Selliste ettevaatusabinõude tarvituselevõtt ei aita muidugi täielikult kitse pugemise vastu. Kui kitsel ei ole võimalik pugeda põue, siis poeb ta sülle. Süllepugemise vastu saab ainult kahe nipiga.
Üks võimalus on seista püsti. Sellisel juhul tiirutab kits küll vahetpidamata külalise ümber, aga pugeda ta ei saa.
Teine võimalus on olla ebameeldiv inimene. Ebameeldivate inimeste sülle kits pugeda ei taha. Mille peale need inimesed loomulikult solvuvad. Nii et häda on igat pidi - poeb siis kits, või ei poe.
Vanasti, kui pugejaid kitsi peeti kodudes vähem ja neid nii hästi ei tuntud, arvati, et pugejad kitsed poevad, sest neil on probleem. Nende probleem seisnevat selles, et nad polevat saanud nii palju tähelepanu ja armastust, kui vaja. Tänapäeval teatakse, et see ei ole nii. Pugejad kitsed poevad, sest oma päritolult on nad uruloomad.
Sokk sokutas soki soklisse
Sokk sokutas soki soklisse ja läks ise minema. See oli temast inetu, aga sügaval südames polnud ta sugugi halb sokk – ta oli Sokutaja Sokk. Ja Sokutajad Sokud ei saa muudmoodi, kui peavad kogu aeg sokutama. Nad sokutavad tihti just sokke, aga mõnikord, kui sokki pole kusagilt võtta, muud ka.
“Kes, krt, selle soki soklisse on pannud?” küsis isa nii muuseas, vaikse ja rahuliku häälega. Ta polnud üldsegi mõni kisaja isa, ammugi mitte kuri isa. Siiski tundis ta mõnikord, et ei teeks paha öelda midagi sellist, sest kõik teised isad ütlesid ka.
“Mis sa räägid?” küsis ema vannitoast (sest kõik emad ei saa kõikides juttudes hõigata midagi köögist – see ei oleks loogiline).
“Mida? Ah... ma ei mäleta,” pobises isa ja ega ta mäletanudki.
Sokk oli selle aja peale juba ammu välja lipanud, et otsida midagi täiesti uut ja erakordset. Midagi sellist, mille sokutamist ei unustaks isegi isa.
“Ohoo,” imestas sokk, kui ta väikest valget koerakest nägi. Sokule tundus, et oleks päris äge võtta see koer ja sokutada ta näiteks... näiteks pesukappi. See oleks olnud õudselt hea nali! Siis aga tuli sokule meelde, et võõraid väikseid valgeid koerakesi ei tohi endaga kaasa viia (ta oli seda ühe korra teinud ja riielda saanud), mistõttu otsustas ta edasi minna lootuses kohata mõnd suuremat ja teist värvi koera.
Ema tuli vannitoast välja ja hõikas: “Sokk! Sokuke! On aeg sööma tulla! Kus sa oled?” Kui sokk ei vastanud (ja seda ei saanud ta teha, sest teda ei olnud kodus), pistis ema oma nina sinna tuppa, kus istus isa, ja ütles: “No hea küll, tule siis hoopis sina sööma.” Isa jäi hetkeks mõttesse selle üle, kas talle oleks ülepea süüa pakutud, kui sokk oleks kodus olnud. Siis aga läks tal meelest ära, mida ta mõtles, ja kuna tal oli kõht tühi, siis läks ta lihtsalt selles suunas, kust söögilõhnad tulid.
Ka sokul oli selle aja peale kõht tühjaks läinud, ent ta polnud ikka veel leidnud sokutamiseks midagi sobivat. Ilmgi oli vahepeal näruseks muutunud, selliseks, mille kohta öeldakse “koerailm”. Oli teada värk, et sellise koerailmaga koerad tegelikult väljas käi ning seetõttu oli Sokutaja Sokk kaotanud lootuse leida mõni suur pruun või suur must koer. Sokutaja Sokk pidas paremaks koju minna, sest lõbu jäi täna nähtavasti ära.
Just koduukse ees, siis kui Sokutaja Soku tuju oli jõudnud minna nõnda halliks nagu ta enese habe, tuli talle hiilgav idee! “Kui sokutaks õige...”
“Kus ta ometi on?” küsis ema kahekümne seitsmendat korda, endal hääl värisemas. “Küllap ta uitab kusagil ringi...” lohutas isa. “Ta ei jäta kunagi nii pikalt sokutamata, paps,” arvas Karl, kuigi ta oleks tahtnud väga isa uskuda. “Egas midagi, ma lähen otsima,” teatas isa ja avas välisukse. “Oota nüüd, hulluke!” segas ema vahele, “kus sa niimoodi paljajalu lähed?” “Ahjaa, sokid ka,” sai isa aru. “KINGAD ka!” tuletas ema meelde. “Aga sokid enne,” õigustas ennast isa ja läks sokke jalga tõmbama.
Ja siis nad seda kuulsidki, esimest ja viimast korda. Isa, kes oli tuntud oma rahulikkuse ja kindlameelsuse poolest, kiljatas. Kogu hingest. Nii et kõik ehmusid. Sokutaja Sokk, kes oli ennast isa soki sisse sokutanud, ehmus lausa niivõrd (ja mitte ainult kiljatuse tõttu, vaid ka selle suure varba pärast, mida ta esimest korda elus nii lähedalt nägi), et ta ei tahtnud enam mitu nädalat sokutada.
“Kes, krt, selle soki soklisse on pannud?” küsis isa nii muuseas, vaikse ja rahuliku häälega. Ta polnud üldsegi mõni kisaja isa, ammugi mitte kuri isa. Siiski tundis ta mõnikord, et ei teeks paha öelda midagi sellist, sest kõik teised isad ütlesid ka.
“Mis sa räägid?” küsis ema vannitoast (sest kõik emad ei saa kõikides juttudes hõigata midagi köögist – see ei oleks loogiline).
“Mida? Ah... ma ei mäleta,” pobises isa ja ega ta mäletanudki.
Sokk oli selle aja peale juba ammu välja lipanud, et otsida midagi täiesti uut ja erakordset. Midagi sellist, mille sokutamist ei unustaks isegi isa.
“Ohoo,” imestas sokk, kui ta väikest valget koerakest nägi. Sokule tundus, et oleks päris äge võtta see koer ja sokutada ta näiteks... näiteks pesukappi. See oleks olnud õudselt hea nali! Siis aga tuli sokule meelde, et võõraid väikseid valgeid koerakesi ei tohi endaga kaasa viia (ta oli seda ühe korra teinud ja riielda saanud), mistõttu otsustas ta edasi minna lootuses kohata mõnd suuremat ja teist värvi koera.
Ema tuli vannitoast välja ja hõikas: “Sokk! Sokuke! On aeg sööma tulla! Kus sa oled?” Kui sokk ei vastanud (ja seda ei saanud ta teha, sest teda ei olnud kodus), pistis ema oma nina sinna tuppa, kus istus isa, ja ütles: “No hea küll, tule siis hoopis sina sööma.” Isa jäi hetkeks mõttesse selle üle, kas talle oleks ülepea süüa pakutud, kui sokk oleks kodus olnud. Siis aga läks tal meelest ära, mida ta mõtles, ja kuna tal oli kõht tühi, siis läks ta lihtsalt selles suunas, kust söögilõhnad tulid.
Ka sokul oli selle aja peale kõht tühjaks läinud, ent ta polnud ikka veel leidnud sokutamiseks midagi sobivat. Ilmgi oli vahepeal näruseks muutunud, selliseks, mille kohta öeldakse “koerailm”. Oli teada värk, et sellise koerailmaga koerad tegelikult väljas käi ning seetõttu oli Sokutaja Sokk kaotanud lootuse leida mõni suur pruun või suur must koer. Sokutaja Sokk pidas paremaks koju minna, sest lõbu jäi täna nähtavasti ära.
Just koduukse ees, siis kui Sokutaja Soku tuju oli jõudnud minna nõnda halliks nagu ta enese habe, tuli talle hiilgav idee! “Kui sokutaks õige...”
“Kus ta ometi on?” küsis ema kahekümne seitsmendat korda, endal hääl värisemas. “Küllap ta uitab kusagil ringi...” lohutas isa. “Ta ei jäta kunagi nii pikalt sokutamata, paps,” arvas Karl, kuigi ta oleks tahtnud väga isa uskuda. “Egas midagi, ma lähen otsima,” teatas isa ja avas välisukse. “Oota nüüd, hulluke!” segas ema vahele, “kus sa niimoodi paljajalu lähed?” “Ahjaa, sokid ka,” sai isa aru. “KINGAD ka!” tuletas ema meelde. “Aga sokid enne,” õigustas ennast isa ja läks sokke jalga tõmbama.
Ja siis nad seda kuulsidki, esimest ja viimast korda. Isa, kes oli tuntud oma rahulikkuse ja kindlameelsuse poolest, kiljatas. Kogu hingest. Nii et kõik ehmusid. Sokutaja Sokk, kes oli ennast isa soki sisse sokutanud, ehmus lausa niivõrd (ja mitte ainult kiljatuse tõttu, vaid ka selle suure varba pärast, mida ta esimest korda elus nii lähedalt nägi), et ta ei tahtnud enam mitu nädalat sokutada.
Kuidas kitsendada kitse
On inimesi, kellel ei ole kitse.
Minul ka ei ole.
Selle loo räägin ma Teile, kes te olete minumoodi kitsetud. Ja Teie, kel on kits olemas, kuulake ka! Ning andke head nõu, kuidas saaks endale kitse võtta. Sest kui mina kitse kitsendamas käisin, läks kõik sedaviisi...
Sõitsin maale, sest kitsed ei ela linnas. Tallinnas elavad, aga nemad on Mati omad ja neid ei tohi endale võtta. Maal metsades on palju kitsi, kes ei ole kellegi omad. Sel aastal muideks, lehest lugesin, on eriti palju kitsi. Nii palju, et nad ei taha hästi metsa ära mahtuda. Nii et on lausa soovitatav mõni neist koju elama tuua.
Kitsed ei arva sugugi, et inimesed on ilusad. Seetõttu on parem, kui kits, keda Te soovite kitsendada, Teid esialgu inimeseks pidada ei oskaks. Ma teadsin seda hästi ja panin endale kaitsevärvi riided selga. Kaitsevärvi riietega näeb inimene välja nagu põõsas ja põõsas on kitse arvates ilus küll.
Põõsana läksin metsa, kus oli peale minu veel palju-palju põõsaid. Millised neist olid päris põõsad ja millised inimpõõsad, seda ma ei tea.
Igatahes kitsi metsas ei olnud. Ma ei ole elukutseline kitsendaja ja ma tõesti ei teadnud, et metskitsed, kes nime järgi peaksid elama metsas, armastavad suurema osa päevast hoopis mujal ringi tuuseldada.
Ja mis Te arvate, kust ma kitse leidsin? Põllult! Nagu oleksid nad mingid põldkitsed... Tegelikult, ma arvan, on nende nimi kaitsenimi. Nad on säärase endale välja mõelnud, et eksitada inimesi. Inimesed teatavasti mõtlevad l-o-o-g-i-l-i-s-e-l-t. Ja loogika ütleb, et metskits elab metsas ning põllul elab hoopis põldhiir.
Niisiis olin ma leidnud kitse. See kits oli küll päris ehtne metskits, aga ta oli sokk ka. Kaks ühes!
Sokk sõi põllul rohtu ega näinud mind. Nägi vaid põõsast. Põõsast, mis aeg-ajalt oma asukohta vahetas. Aga see viimane ei tundunud sokule sugugi imelik - ta einestas rahumeeli edasi. Küllap mõtles ta, et kes neid põõsaid teab...
Ma ei olnud kunagi varem selliseid imevigureid teinud nagu siis! Ma roomasin otsesuunas ja rullisin ennast külgsuunas professionaalse sõduri kombel. Või siis pooleaastase lapse kombel... Ikka edasi ja edasi - kitse suunas!
Olin juba päris lähedal. Sokk minu lõhna ei tundunud, sest tuul puhus tema poolt. Mis ei tähenda, et mina tema lõhna tundsin - mul ei ole nii suur nina.
Jah, muidugi lõppes kõik sellega, et sokk pistis plehku. Minule jäid tühjad pihud ja üürike elamus.
Tühjad pihud seetõttu, et inimene ei saa paljakäsi täies elujõus sokku kotti pista ja endale koju viia. Ja eriti seetõttu, et sügaval südames ma tean - metskitsed ei ole kodutud. Neil on küll kodu, kuigi sellega on segased lood.
Elamus oli suur, aga lühike, sest inimesel (ja ma olen inimene!) ei saa kunagi küll. Ükskõik kui palju maad ma edasi roomasin, ikka ei olnud ma piisavalt lähedal, ikka ei näinud ma piisavalt hästi! Ja siis, ühel hetkel, olin ma avastatud!
(Palun vabandust, sokk, et ma Sinu õhtuoote ära rikkusin!)
Minul ka ei ole.
Selle loo räägin ma Teile, kes te olete minumoodi kitsetud. Ja Teie, kel on kits olemas, kuulake ka! Ning andke head nõu, kuidas saaks endale kitse võtta. Sest kui mina kitse kitsendamas käisin, läks kõik sedaviisi...
Sõitsin maale, sest kitsed ei ela linnas. Tallinnas elavad, aga nemad on Mati omad ja neid ei tohi endale võtta. Maal metsades on palju kitsi, kes ei ole kellegi omad. Sel aastal muideks, lehest lugesin, on eriti palju kitsi. Nii palju, et nad ei taha hästi metsa ära mahtuda. Nii et on lausa soovitatav mõni neist koju elama tuua.
Kitsed ei arva sugugi, et inimesed on ilusad. Seetõttu on parem, kui kits, keda Te soovite kitsendada, Teid esialgu inimeseks pidada ei oskaks. Ma teadsin seda hästi ja panin endale kaitsevärvi riided selga. Kaitsevärvi riietega näeb inimene välja nagu põõsas ja põõsas on kitse arvates ilus küll.
Põõsana läksin metsa, kus oli peale minu veel palju-palju põõsaid. Millised neist olid päris põõsad ja millised inimpõõsad, seda ma ei tea.
Igatahes kitsi metsas ei olnud. Ma ei ole elukutseline kitsendaja ja ma tõesti ei teadnud, et metskitsed, kes nime järgi peaksid elama metsas, armastavad suurema osa päevast hoopis mujal ringi tuuseldada.
Ja mis Te arvate, kust ma kitse leidsin? Põllult! Nagu oleksid nad mingid põldkitsed... Tegelikult, ma arvan, on nende nimi kaitsenimi. Nad on säärase endale välja mõelnud, et eksitada inimesi. Inimesed teatavasti mõtlevad l-o-o-g-i-l-i-s-e-l-t. Ja loogika ütleb, et metskits elab metsas ning põllul elab hoopis põldhiir.
Niisiis olin ma leidnud kitse. See kits oli küll päris ehtne metskits, aga ta oli sokk ka. Kaks ühes!
Sokk sõi põllul rohtu ega näinud mind. Nägi vaid põõsast. Põõsast, mis aeg-ajalt oma asukohta vahetas. Aga see viimane ei tundunud sokule sugugi imelik - ta einestas rahumeeli edasi. Küllap mõtles ta, et kes neid põõsaid teab...
Ma ei olnud kunagi varem selliseid imevigureid teinud nagu siis! Ma roomasin otsesuunas ja rullisin ennast külgsuunas professionaalse sõduri kombel. Või siis pooleaastase lapse kombel... Ikka edasi ja edasi - kitse suunas!
Olin juba päris lähedal. Sokk minu lõhna ei tundunud, sest tuul puhus tema poolt. Mis ei tähenda, et mina tema lõhna tundsin - mul ei ole nii suur nina.
Jah, muidugi lõppes kõik sellega, et sokk pistis plehku. Minule jäid tühjad pihud ja üürike elamus.
Tühjad pihud seetõttu, et inimene ei saa paljakäsi täies elujõus sokku kotti pista ja endale koju viia. Ja eriti seetõttu, et sügaval südames ma tean - metskitsed ei ole kodutud. Neil on küll kodu, kuigi sellega on segased lood.
Elamus oli suur, aga lühike, sest inimesel (ja ma olen inimene!) ei saa kunagi küll. Ükskõik kui palju maad ma edasi roomasin, ikka ei olnud ma piisavalt lähedal, ikka ei näinud ma piisavalt hästi! Ja siis, ühel hetkel, olin ma avastatud!
(Palun vabandust, sokk, et ma Sinu õhtuoote ära rikkusin!)
Subscribe to:
Posts (Atom)
