Kuidas kitsendada kitse

On inimesi, kellel ei ole kitse.
Minul ka ei ole.
Selle loo räägin ma Teile, kes te olete minumoodi kitsetud. Ja Teie, kel on kits olemas, kuulake ka! Ning andke head nõu, kuidas saaks endale kitse võtta. Sest kui mina kitse kitsendamas käisin, läks kõik sedaviisi...

Sõitsin maale, sest kitsed ei ela linnas. Tallinnas elavad, aga nemad on Mati omad ja neid ei tohi endale võtta. Maal metsades on palju kitsi, kes ei ole kellegi omad. Sel aastal muideks, lehest lugesin, on eriti palju kitsi. Nii palju, et nad ei taha hästi metsa ära mahtuda. Nii et on lausa soovitatav mõni neist koju elama tuua.
Kitsed ei arva sugugi, et inimesed on ilusad. Seetõttu on parem, kui kits, keda Te soovite kitsendada, Teid esialgu inimeseks pidada ei oskaks. Ma teadsin seda hästi ja panin endale kaitsevärvi riided selga. Kaitsevärvi riietega näeb inimene välja nagu põõsas ja põõsas on kitse arvates ilus küll.
Põõsana läksin metsa, kus oli peale minu veel palju-palju põõsaid. Millised neist olid päris põõsad ja millised inimpõõsad, seda ma ei tea.
Igatahes kitsi metsas ei olnud. Ma ei ole elukutseline kitsendaja ja ma tõesti ei teadnud, et metskitsed, kes nime järgi peaksid elama metsas, armastavad suurema osa päevast hoopis mujal ringi tuuseldada.
Ja mis Te arvate, kust ma kitse leidsin? Põllult! Nagu oleksid nad mingid põldkitsed... Tegelikult, ma arvan, on nende nimi kaitsenimi. Nad on säärase endale välja mõelnud, et eksitada inimesi. Inimesed teatavasti mõtlevad l-o-o-g-i-l-i-s-e-l-t. Ja loogika ütleb, et metskits elab metsas ning põllul elab hoopis põldhiir.
Niisiis olin ma leidnud kitse. See kits oli küll päris ehtne metskits, aga ta oli sokk ka. Kaks ühes!
Sokk sõi põllul rohtu ega näinud mind. Nägi vaid põõsast. Põõsast, mis aeg-ajalt oma asukohta vahetas. Aga see viimane ei tundunud sokule sugugi imelik - ta einestas rahumeeli edasi. Küllap mõtles ta, et kes neid põõsaid teab...
Ma ei olnud kunagi varem selliseid imevigureid teinud nagu siis! Ma roomasin otsesuunas ja rullisin ennast külgsuunas professionaalse sõduri kombel. Või siis pooleaastase lapse kombel... Ikka edasi ja edasi - kitse suunas!
Olin juba päris lähedal. Sokk minu lõhna ei tundunud, sest tuul puhus tema poolt. Mis ei tähenda, et mina tema lõhna tundsin - mul ei ole nii suur nina.
Jah, muidugi lõppes kõik sellega, et sokk pistis plehku. Minule jäid tühjad pihud ja üürike elamus.
Tühjad pihud seetõttu, et inimene ei saa paljakäsi täies elujõus sokku kotti pista ja endale koju viia. Ja eriti seetõttu, et sügaval südames ma tean - metskitsed ei ole kodutud. Neil on küll kodu, kuigi sellega on segased lood.
Elamus oli suur, aga lühike, sest inimesel (ja ma olen inimene!) ei saa kunagi küll. Ükskõik kui palju maad ma edasi roomasin, ikka ei olnud ma piisavalt lähedal, ikka ei näinud ma piisavalt hästi! Ja siis, ühel hetkel, olin ma avastatud!

(Palun vabandust, sokk, et ma Sinu õhtuoote ära rikkusin!)