Koer, elukutselt nuustik

”Tere, olen koer, elukutselt nuustik,” tutvustas ta ennast mulle.
”Mis mõttes - nuustik?” ei saanud ma aru.
”Nuustik noh! Nagu käsn,” üritas ta seletada.
Mina ei saanud ikka aru, küsisin: ”Mis mõttes - käsn?”
”Käsn nagu... nagu svamm!” leidis ta lõpuks õige sõna.
”Aa... svamm.. jajaa...” kogelesin ma ega saanud tegelikult mõhkugi aru.
Peale hetkelist piinlikku vaikust küsisin arglikult: ”Mis mõttes - svamm?”

*

Nüüd, kui oleme juba terve aasta temaga head sõbrad olnud ja koguni elamist jagame, saan ma aru küll, mis mõttes nuustik. Ta on nuustik nagu... nagu svamm! Või siis nagu käsn. Ühesõnaga pakub ta puhastamisteenust. See seletab ka seda, miks tal saba asemel aas on (et saaks kuivama riputada).

Tema töö on tema hobi. Ta on nii pühendunud, et töötab kogu keha ja terve hingega. Mõnikord juhtub, et ta ei jõua ennast radika peal kuivaks magadagi, kui juba uuesti tööle kibeleb. Ja selliste asjadega, nagu ringilõhverdamine või mööda nurgataguseid tuuseldamine, ei tegele ta üldse.

Eelpool mainitu pärast valiti ta aasta kõige asjalikumaks koeraks. Selline tiitel omistati koerale päris esimest korda, sest on nähtud küll koeri, kes on truud sõbrad inimestele või tublid majavalvurid, kuid sellel kõigel pole asjalikkusega mingit pistmist.

”Noh, nuustik, mis tunne on olla aasta kõige asjalikum koer?” tahtsin teada.
”Selline tunne, nagu ma oleksin nuustik, mitte koer.”
”On see nüüd siis hea või halb?” ei saanud ma aru.
”Mulle meeldib,” teatas ta aasaliputus saateks, ”Tead, see on, nagu oleksin ma üks igavene käsn!”

*

Hiljuti võtsime endale kassi. See kass on päris harilik ja teeb kassiasju. Nagu kassid ikka, on ta koeraga hädas. Häda on aga tunduvalt suurem, kui teistel harilikel kassidel, kellel on häda harilike koertega. Nimelt tahaks kass ennast ISE pesta, OMA süljega, ega ole nõus sugugi nuustiku professionaalset abi vastu võtma.




(Tänaseks on nuustik-koer kadunud. Aga tema asemel on part ja konn.)