Ega's lendamiseks pea tingimata tiibu lehvitama :)

Lugu kitsekesest ja tema printsessist

Kord elas kitseke, väike ja armas. Tema valge siidine karv hoidis kõrvade äärest veidi lokki. Kitsekesel oli printsess, kah väike ja armas. Kuid printsessil oli üks viga: ta oli koguaeg kurb. Näiteks kurvastas ta selle pärast, et kitsekese valge karv kõrvade äärest lokki hoidis, et just kõrvade äärest, mitte saba juurest. Ja veel kurvastas teda, et eile oli olnud pilves ilm, täna aga paistis päike. Printsess nimelt oleks tahtnud, et oleks olnud vastupidi: hoopis eile oleks võinud taevas sirada päike, kuid täna oleks ta parema meelega vilus istunud.

Ühel päeval, kui printsess parasjagu kitsekese kõrvade ääres ilutsevaid lokke sirgendas ja plaanis peale seda hakata oma kepsjalgse sõbra sirgeid sabakarvu lokki keerama, juhtus õnnetus. Õnnetused, muide, kurvastasid printsessi veel kõige-kõige rohkem. Ja see, oh häda!, oli üks eriti suur õnnetus. Nimelt astus soengutegemisse süvenenud hajameelne printsess otse rohupäkapiku aiamaale. Kuna rohupäkapikud on aga just need kõige tillukesemad, siis, nagu võid arvata, on ka nende aiamaad väga väikesed. See tähendab, et kurb printsess, astudes rohupäkapiku peenrale, tallas ära kõik, mida tallata oli võimalik.

Nüüd istus printsess maha ja hakkas kibedasti nutma. Ta mõtles: „Ah! Mis nüüd küll saab?! Nüüd jääb vaene väike rohupäkapikk talvel nälga! Minu süü tõttu pole tal sügisel midagi keldrisse panna.“ Ja mööda printsessi põski jooksid suured pisarad, jooksid mööda põski alla ja tilkusid lõua otsast otse printsessi põlletaskusse.

Kitsekesel oli kahju vaadata, kuidas tema printsess töinab. Oli ju kitseke emale lubanud, et kui ta endale päris oma printsessi saab, siis hoolitseb ta tema eest hästi. Printsessidega ei ole aga päris nii lihtne, et annad süüa ja juua ning viid jalutama – siis ongi kõik korras. Ei ole. Printsessid pidid saama piisavas koguses armastust, neid pidi lõbustama ja neil pidi olema võimalus enda välimuse eest hoolitseda.

Kõigepealt prooviski kitseke armastusega: ta läks ja pani lohutuseks oma pea printsessi sülle. Tundus nagu oleks see veidike aidanud. Kuid seda vaid hetkeks – varsti ulgus väike printsess vägevamalt kui ükski hunt seda suudaks. Nimelt nägi printsess, kuidas tema süles oleva kitsekese pea peale, just sinna kõrvade äärde (kust ta äsja oli karvu sirgendanud!), ilmusid justkui imeväel uhked lokid. Tegelikult läksid kitse kõrvatagused muidugi sellepärast lokki, et tal oli selline karv, mis just niiskuse käes lokki tõmbus. Praegu aga oligi kitsekese pea niiskuse käes, sest printsessi pisarad sadasid talle otse pähe.

Kitseke mõtles, et armastus on tore asi küll, aga paistab, et alati see ei aita. Nüüd proovis kitseke naljaga. Ta haaras sõraga printsessi ninast ja keeras seda tugevasti päripäeva. Kui printsess selle peale veel rohkem nutma hakkas ütles kitseke: „Küll on lõbu nii hea duši all pead pesta – muudkui aga keera ninast ja vett voolab aina rohkem ja rohkem!“

Printsess vakatas hetkeks, sest, olgem ausad, see oli üks üsna ootamatu nali. Kuid rohupäkapiku aiamaa oli endiselt laiaks astutud ja üks tobe nali seda pahategu juba olematuks ei teinud. Niisiis nuttis printsess edasi.

„Ilutoimingud!“ mõtles kitseke, „printsess peab saama teha ilutoiminguid!“ Ja juba ta jooksis, et tuua toast midagi ilu tarbeks. Varsti jõudis kitseke tagasi ja ulatas printsessile kammi ning peegli, et väike printsessike saaks oma juukseid korrastada. See mõjus! Korrapealt jättis printsess ulgumise. Aga nii, kui printsess oli peegli oma näo ette tõstnud, et paremini näha, kuidas oleks kõige ilusam oma juukseid sättida, hakkas ta uuesti nutma! Sest see, mida ta peeglist nägi, ei olnud ilus valge näoke, vaid pigem nagu punaseks nutetud silmade ja kõveraks väänatud ninaga pall. Oh, mis oleks säärases olukorras küll aidanud!

Kitseke heitis pikali ja otsustas tunnikese tukastada, sest võis arvata, et umbes nii palju aega läheb enne, kui printsess nutmisest väsib. Ja printsess muudkui töinas ja töinas...

Järsku keegi köhatas. Kitseke ärkas ja printsess katkestas nutmise: köhataja oli rohupäkapikk, kes äsja koju oli jõudnud ja näinud, mis tema aiamaaga on juhtunud. Printsess ütles: „Ma... ma...“ Kitseke ütles: „Ta... ta... noh.“ Päkapikk ütles: „Ta astus otse keset minu aiamaad, nagu ma näen.“ Ja selle peale ei öelnud tükk aega keegi midagi.

Kui päkapikk oli veidi mõelnud ütles ta üsna reipalt: „Hea küll! Istutame uued taimed!“

Printsess oli küll väga kurvameelne, kuid samavõrd oli ta hakkaja tüdruk. Seetõttu oli ta hea meelega nõus. Niisiis istutasid väike printsess ja veel palju-palju väiksem rohupäkapikk aiamaale uued taimed. Ka kitseke sai aidata: tema läks ja tegi aiamaale hunniku. Ei, ta polnud mingi ulakas kits, kes läheb ja teeb teiste aiamaale suvalise hunniku – tema tegi sõnnikuhunniku. Seda on vaja, et taimed paremini kasvada saaksid. Kuid oh häda! Taimed vajasid kasvamiseks ka vett. Täna aga ei olnud vihma oodata, sest taevas säras päike ja ühtegi pilve seal ei olnud. Printsess pidi juba ahastusse langema, kui talle äkki meenus – pisarad! Oli ta ju ennist nii palju nutnud ja päris mitu pisarat põlletaskusse poetanud. Ta võttis pisarad taskust välja. Neid oli seal täpselt nii palju, et iga taim saaks joogiks kolm printsessipisarat.

Rohupäkapikul oli hea meel: ta oli kindel, et taimed tema aiamaal kasvavad sügiseks piisavalt suureks ja päris kindlasti ka piisavalt maitsvaks, sest neid oli kastetud ehtsate printsessipisaratega. Ka kitseke oli rõõmus, sest tema printsess enam ei nutnud. Ja kuigi printsess oli ikka kurb, sest ta oli üks väga kurvameelne printsess, oli tegelikult kõik hästi, sest tõepoolest: enne õhtut ta enam kordagi ei nutnud. Ning lõpuks, oh seda rõõmu!, läks isegi printsessi nina jälle ilusti sirgeks.

Vahelduseks midagi klassikalisemat ;)

PILT: Üsna tõenäoliselt on pildil rohupäkapiku kodu.. Või mis sina arvad?