Kui Vasja käis külas

Ta istus juba ukse ees, kui koju jõudsime. Me ei pööranud sellele erilist tähelepanu, sest ta ikka istub seal. Tervitasime teda, tema teretas vastu. Kõik oli täpselt nii nagu alati ja meil ei tekkinud hetkekski kahtlust, et ta midagi sellist plaanib!

[Minul muidugi tekkis väike kahtlus. Tegelikult oli see hoopis lootus ja see tekib mul igakord, kui ta seal nõnda istub. Ma loodan, et ma ei teinud seda meelega, et ta sisse pääses. Aga mul on hea meel, et ma seda kogemata tegin.]

Jah, ta pääses sisse! Meie ei kutsunud. Ja mina ei olnud selles üldse süüdi. Ta jooksis voodi alla ja see ei teinud mulle üldse lõbu. Otse vastupidi: ma pahandasin ta peale ja ohkisin, et mis siis nüüd küll saab!

[Ja kui teised ei näinud, siis ma itsitasin.]

Mu kallis mees ajas teda taga ja üritas teda voodi alt kätte saada. Kuid oh ime: Vasja oli kadunud kui vits vette! Mina arvasin, et kindlasti peitis ta end voodi all oleva koli sisse lihtsalt ära.

[Te ju mõistate, et tegelikult ei saanud siin midagi nii lihtsat ja kõigile arusaadavat olla. Voodi all on pealtnäha tõepoolest täiesti harilik koli. Seal on viiul, vana arvuti, riidekott ja muu voodialune kraam. Aga kui teha ennast väga väikeseks ja pugeda kogu selle kraami vahelt läbi voodialuse kõige kaugemasse nurka, siis on seal hoopis... Ühesõnaga minge vaadake ise! Ja selle tõttu oligi ühel hetkel Vasja kadunud.]

Teisel hetkel ilmus Vasja jälle välja. Aga ära minna ta ei tahtnud. Mina hõikasin mehele: ”Püüa! Püüa nüüd! Nüüd saad ta kätte!”

[Küll on hea, et mu mees pole sportlane! Ta ei saanud Vasjat kätte.]

Mu mees ei ole kiire, aga see-eest on ta nutikas. Tal tuli suurepärane mõte võtta meie koristamata köögist (milline häbilugu - koristamata köök!) tühi vorstipaber ja hakata sellega Vasjat ukse poole meelitama.

[Milline häbilugu - meelitada Vasjat TÜHJA vorstipaberiga! Natukene austust, palun! Oleks siis võinud ikka vorst ka olla, kui oli nii kangesti vaja teda toast välja saada. Aga vorsti ei olnud. Vähemalt polnud see segamini köögist kergestileitav (kööki koristatakse siis, kui olulisemad asjad tehtud).]

Vasja ei reageerinud vorstipaberi peale.

[Vasja naeris tühja paberi üle. Ja mina naersin mehe üle. Sellel hetkel kerkis esile pisike kiusupunn-mina. Kiusupunn küsis:]

”Miks sa teda sülle ei võta? Ta seisab ju otse sinu kõrval... Võta ta sülle!”

[Ma teadsin, et ta ei julge. Kiusupunn naeris juba ette ära...]

”Ma ei julge! Äkki ta hammustab mind! Või küünistab,” ütles mees.

[...ja kiusupunn naeris tagantjärele ka. Siis läks kiusupunn ära ja tuli hoopis kangelane-mina. Kangelane naeris ”Hohohoo!” ja haaras Vasja ise sülle. Vasja lõi nurru ja selle peale läks kangelane ka ära (sest kangelased pole mingid memmekad, kellele kassid meeldivad).]

Tõstsin Vasja trepikotta tagasi ja ütlesin mehele, et ta peaks ehk naabritega rääkima minema: see ei ole normaalne, et nende kass niimoodi teiste korteris käib!