Sajajalgsete salajutt

Kaks sajajalgset jalutasid ümber puu.

”Kuule,” tegi üks sajajalgne arglikult teisega juttu, ”mul on mure.”

”Noh?” oli teine sajajalgne valmis sõpra kuulama.

”Tegelikult ma ei tea, kas räägingi...” lõi esimene kõhklema.

”No räägi ikka! Kellele sa veel räägid, kui mitte mulle!” julgustas teda sõber.

”Hea küll, aga luba enne, et see jutt jääb ainult meie kahe vahele!” nõudis esimene sajajalgne.

”See jutt jääb ainult meie kahe vahele,” lubas teine sajajalgne ja juba käristuks muutudes nõudis, ”Räägi nüüd!”

Sajajalgne rääkis: ”Tead, jube piinlik lugu. Eile õhtul enne magamaminekut, kui jalgu pesin... Noh, ma mõtlesin, et loen naljapärast jalad üle ja... Kuidas nüüd öeldagi,” sajajalgne kogus julgust ja ütles siis sosinal, ”Mul ei olegi nii palju jalgu! Saad sa aru - ma ei ole sajajalgne!”

Teine sajajalgne polnudki seda kuuldes üllatunud. Selle asemel, et öelda ”Ooo!” ja silmad pärani ajada, ta hoopis kaisutas sõpra ja ütles: ”Minul ka ei ole, kallis sõber! Minul ka ei ole!”

”Kas tõesti?” päris esimene sajajalgne uskumata, mida tema sõber äsja oli öelnud.

”Tõesti!” kinnitas sõber, ”Ja ma tean veel teisigi, kes on oma jalad üle lugenud: peaaegu kellelgi pole olnud sada jalga! Ainult... Ainult Kustavil on sada. Ma ise kuulsin, kuidas ta oma jalad üle luges ”Üks, kaks, kolm ja sada!” - täpselt nii ta luges. Aga teistel kellelgi ei ole!”

Esimese sajajalgse tuju läks seda kuuldes kohe paremaks. Ta oli juba mõelnud, et on ainuke, kellel on nii vähe jalgu.

”Ja kui vaadata asja postiivsema külje pealt,” püüdis teine sajajalgne nalja visata, ”siis õhtuti saab jalapesuga kiiremini ühele poole!”

Sajajalgsed kõkutasid mõnda aega naerda. Siis aga muutus esimene neist tõsiseks ja päris mureliku häälega: ”Aga inimesed? Mis siis, kui nemad teada saavad?”

”Oh, ära nende pärast muretse,” julgustas teda sõber, ”Pead ainult meeles hoidma, et kui inimene on läheduses, tuleb jalgadega siblida nii kiiresti, kui suudad! Nii kiiresti, et inimene ei jõuaks sinu jalgu üle lugeda! Kas on selge?”

”Jah,” vastas esimene sajajalgne.

”Mis asi sul selge on?” tahtis teine sajajalgne esimese teadmisi kontrollida.

”Kui inimest näen, siis siblin nii kiiresti, et ta ei jõuaks minu jalgu üle lugeda!” vastas sajajalgne hoolsa õpilase kombel.

”Täpselt,” võttis teine sajajalgne jutu ühe sõnaga kokku ja hõikas sõbra tuju tõstmiseks reipal häälel, ”Ära nüüd enam muretse, eks! Viska parem viis!”

Esimene sajajalgne ei visanud. Selle asemel kukkus ta külili. Ühel sajajalgsel ei ole kerge viit visata, sest enne peab ta otsustama, millise jalaga oleks seda kõige lahedam teha.