Saturday, February 14, 2009

Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea

Juhan tegi ukse lahti. Hästi vaikselt. Jõudnud esikusse, võttis ta tasakesi kingad jalast ja pani need korralikult seina äärde ritta. Mõlemad kinganinad ühele poole - nii nagu ema nõudis. Isegi koolikotti ei visanud ta täna pratsatusega põrandale, kuigi oleks tahtnud, sest kott oli raske. Kotis oli kaks sees.

”Jess! Seekord läks napilt,” rõõmustas Juhan, kui oli enda tuppa jõudnud nii, et keegi polnud teda tähele pannud.

”Vara rõõmustad,” hõikas ema võidukalt Juhanile. Ema seisis Juhani toa uksel, käed puusas ja uuriv pilk silmis. Juhan ei teadnud, kuidas ema alati täiesti märkamatult tema uksele ilmus just siis, kui teda kõige vähem vaja oli. Igatahes nüüd oli ta jälle siin ja pääsu polnud kuhugi.

”Mina pole süüdi!” pistis Juhan kisama. Tal ei olnud enam mõtet asja varjata. Juhani emal oli hea nina - ema sai varem või hiljem kõikidest asjadest teada.

”Kes siis süüdi on? Kas õpetaja?” küsis ema. Küllap ta juba aimas, mis juhtunud oli.

”Ei, ega siis õpetaja...” podises Juhan ja tõstis seejärel häält, ”Juku on süüdi! Juku! Ta oli jälle kõik õppimata jätnud! Mata oli tegemata ja jutustada ei osanud ja... ja kunstaasjad olid üldse koju jäänud! Mina enam niimoodi koolis edasi ei käi!”

”Juku!” pistis nüüd emagi kisama, ”Tule kohe siia!”

Teisest toast vantsis välja Juhani kolme-aastane vennaraas, pilk süüdlaslikult maha löödud.

”Kas see on tõsi, et sa jätsid eile jälle kodused tööd tegemata?” uuris ema Jukult.

Juku ei öelnud midagi. Muidugi oli ta jätnud kodused tööd tegemata. Tal oli eile vaja klotsitorni ehitada, pildiraamatut sirvida ja kassiga salaplaani pidada. Tal lihtsalt ei olnud aega!

”Hea küll,” üritas ema olukorda siluda, ”Aga nüüd, Juku, lähed sa ja teed venna koolitöö KOHE ära! Ma tulen seda pärast kontrollima!”

Juku läks samamoodi vaikides teise tuppa tagasi. Mida tal ikka öelda oli. Kui tuli teha, siis tuli teha. Ta läks kirjutuslaua juurde, tõstis padja tooli peale, et paremini lauani ulatuda, ja hakkas korrutustabelit õppima.



(Ma ei saanud lapsena aru, kuidas võib küll Jukut Juhani rumaluses süüdistada.)

2 comments:

  1. Mulle meeldivad su kenad jutud!
    Neist on tore eesti keelt õpida.

    Siin Soomes ka vanasti oli vanamehe nimi Johannes või Juhani, noor mees aga Juha või Juho ja lapsepõlves Jukka või Jussi.

    Kõike head,
    Elina

    ReplyDelete
  2. Aitäh, Elina!
    Ma loodan, et mu juttudes ei ole kuigi palju kirjavigu, sest keeleõppe seisukohast oleks see ju hull :P

    ReplyDelete