Kisk'ja kits

”Appi-appi! Kisk'ja kits tuleb!” hõikas tädi Juuli, kes kitse esimesena märkas, teistele hoiatuseks. Kuid oli juba hilja: kisk'ja kits tuli ja kiskus nii Juuli kui naabrinaise pesu nöörilt alla.

”Aitäh! Väga maitsev oli,” tänas kisk'ja kits tädi Juulit, ise samal ajal viimast alussärgi juppi neelates, ”Kas sa valmistasid täna pesu kuidagi eriliselt?”

Juuli oli kitse kiitusest meelitatud. ”Ah, mis sa nüüd,” üritas tädi tagasihoidlik olla, ”Panin ainult sutsuke pesuloputusvahendit juurde. Tavaliselt ma seda ei kasuta.”

***

Juuli ja kisk'ja kits olid juba ammusest ajast head tuttavad. Tädi Juuli oli alles neiu Juuli olnud, kui kisk'ja kits esimest korda nende hoovi pesu kiskuma tuli. Esialgu oli kitse säärane käitumine Juulit pahandanud, kuid ajapikku ta harjus olukorraga ja kui juhtus, et mõnel pesupäeval kitse ei ilmunudki, oli Juuli päris õnnetu.

Teised kitse kiskumisse nii sõbralikult ei suhtunud. Kui nad kuulsid Juulit aknal kisamas (Juulil oli ikka kombeks teisi kitse tuleku eest hoiatada, sest Juuli oli üks sõbralik tädi ja tahtis kõigiga hästi läbi saada), jooksid inimesed rutuga hoovi, et päästa, mis päästa annab. Oleks siis, et kits ainult pesu kiskuda armastaks. Kus sa sellega: kits kiskus kõike, mida kiskuda andis. Mõnikord muutus kits nii jultunuks, et sõi mõnel mehel mütsi peast, või näksas tükikese naiste seelikusabast. Ja liilepeenardel olid muidugimõista vaid rootsud püsti.

***

Vaatamata oma käitumisele polnud kisk'ja kits sugugi kuri loom. Hoopis sõbralik oli. Ja viisakas ka. Näiteks peale kõhutäit läks kits ikka ukse või akna taha ja lasi pererahvale ühe kõhusügavustest tulnud siira kroosku, mis pidi väljendama tänulikkust söödud toidu eest. Kisk'ja kits oli kuulnud, et mõnel maal on see kombeks. Samal põhjusel üritas ta süües võimalikult kõvasti mäluda. Kuna ta oli kits, suutis ta viisakuse viia uuele tasemele mäludes ühte ja sama suutäit üha uuesti ja uuesti ning loomulikult kuuldavalt.

Võib ju arvata, et kui üks loom tegeleb terve päeva söömisega, ei saa olla tegemist just eriti targa loomaga. Kuid ka see arvamus oleks väär. Kisk'ja kitse teati kui üht arukat looma. Kel õnnestus kits kahe söömaaja vahel tabada (mida oli raske teha, sest see aega oli üürike), võis kuulda kitse elufilosoofiat. Kits armastas ikka öelda ”Ole sõber alati ja anna mulle süüa, siis olen mina sinu sõber ka ja ei söö su mütsi ära.”